Teekond tagasi koju.

Teekond, mis on täis meeletult passimist.
Kõigepealt jõudsin rongijaama üle poole tunni varem, siis jõudsin lennujaama üle nelja tunni varem. Ootasin ja ootasin, lõpuks andsin pagasi ära, turvavaäravatest läbi ja nüüd ootan värava taga.
Mõtlesin, et otsin õige värava üles ning lähen siis tagasi poodide juurde, aga see värav on lihtsalt LIIGA kaugel ja ma ei viitsi tagasi minna. Ilma naljata, värav A69 (hihihihi) on kõige kaugem maailmas.

Teekond ise möödus täiesti rahulikult ja äpradusteta. Välja arvatud see, et ma pidin oma suure kohviga kolme vaguni jagu mööda kitsast vahekäiku kõndima, et oma istumiskohani jõuda. Ja ma tegin poolele terminal ühele ringi peale, sest otsisin A halli, ise olin B hallis ning kui lõpuks õigesse kohta jõudsin, tuli välja, et see oli põhimõtteliselt B kõrval. Ning check-in masinad on hullud tüütused ja ei lasknud mul esimese korraga toimingut lõpetada. Ja suur kohver on ikka hale tüütus.

Hästi kummaline on see, et turvavärav on nagu piir kahe täiesti erineva maailma vahel. Ühel pool käib elu, inimesed liiguvad, elevust on palju. Teisel pool istud värava taga mõnusas rahus ja vaikuses ning vaatad aknast välja.
Nüüd juba vaataksin parema meelega lennuki aknast välja.

Lisan mõned pildid, mis on enamuses varasemalt tehtud, aga pole oma kohta veel siia leidnud.

Jõulumeeleolu

Jena on tõesti kaunis.

Mingi jõuluelukas.

Nom-nom-nom.

Rongijaamad on kõhedad.

Hello!

Peegeldus

Üks tark inimene ütles mulle kunagi, et oma tegude, mõtete ja kogemuste peegeldamine on oluline. Analüüsi ja mõtle, mis toimus, miks toimus...
Ma tegelikult ei ole seda tüüpi inimene. Milleks ikka olnut peegeldada, kõik on juba möödas. Ning olgugi, et olles kõik situatsioonid läbi analüüsitut ja arvatakse, et edaspidi on geniaalsus varnast võtta, siis tegelikkuses käitutakse ikka nagu täielikud idikad. Peegeldades või mitte.

Ärgem nimetagem seda siis peegeldamiseks, nimetagem seda tagasivaateks.
Kuus nädalat selles riigis on möödunud tõeliselt kiiresti. Ma olen kuus nädalat vanem, kuus nädalat targem, kortsud on kuus nädalat sügavamad. Ja mis ma sellest kõigest õppinud olen? Ilmselt palju. Iga kogemus õpetab.
Ma õppisin, et kella nelja aeg ei saa ma linnast tulles otse üle tee oma maja juurde lipata, sest liiklus on liiga tihe, vaid pean väikese ringi ülekäigurajani tegema (kuigi sakslased on nii viisakad ja sõbralikud, et nad ei ajaks mind alla).
Ma õppisin, et pole sugugi imelik, kui kell pool seitse hommikul võõras inimene sulle sõbralikult naeratab ja tervitab.
Sain aru, et edasi lükkamine ei ole hea strateegia. Mine kohe sinna kohvikusse, hüppa kohe sealt poest läbi, tee kohe see pilt ära, ütle kohe kui lahedad kossid sul on. Ei maksa situatsioone edasi lükata ning sobivamat aega oodata. Seda ei pruugi iialgi tekkida.
Ma õppisin tundma igatsust täiesti uuel tasandil - igatsus sõprade ja pere järele, igatsus süüa kohukesi, igatsus käia saunas ja lipata kargesse talvekülma, igatsus ehitada lumememm, igatsus väljendada ennast ilma keeleliste takistusteta, igatsus magada oma voodis, igatsus olla sarkastiline (seda ei mõista sakslased üldse) ning igatsus ajada täielikku iba inimestega, kes seda mõistavad.
Õppisin, et imikud on tohutult kurnavad ja nõuavad meeletult tähelepanu, kuid neile on võimatu vastu panna.
Sain aru, et maailmas on ikka väga kirevaid elukaid, kes alati oma vaimuhiilgusega silma ei paista.
Õppisin, milline väärtus on sõpradel. Ma arvasin, et ma tean. Kuid tegelikult ei teadnud.
Sain teada, et 98% inimestest, kellega Saksamaal kokku puutusin, arvavad tõsimeeli, et meie emakeel on vene keel.
Õppisin, milline vabadus on elada ilma päevaplaanita, kohustusteta, takistusteta.
Sain kinnitust faktile, et reisimine on üks tüütumaid asju maailmas. Kuid samas üks põnevamaid.
Õppisin Sakslaste pealt olema parem ja sõbralikum inimene.
Sain aru, et kõik saab korda, kõik läheb hästi, võta vabalt, tšill...
See nimekiri on lõputu...

Need kuus nädalat on olnud tõesti midagi ootamatut, emotsioonid (ja ka inimesed) varieerusid täielikust saastast ettekujutamatu uskumatuseni, kuid kõik oli lõpuks hea, kõik tuli välja paremini kui ma arvata oleksin osanud ning kõik on kahetsuseta.

Oli aeg, mil ma ei uskunud, et ma sellise reisi ette võtan. Tuli aeg, mil võimalus avanes ning siin ma nüüd olin, siit ma nüüd lähen, et jälle tagasi tulla.

Näeme järgmisel aastal jälle Jena!

Ma imestan, et ma veel noor olen, arvestades sellega kui kiiresti aeg lendab.

Reedel oli praktikal tõesti igav päev. Mu spetsiaalprojekt magas rohkem kui tavaliselt ehk siis ma tegelesin temaga vähem ja tagatipuks läks ta oma kohalikku haiglasse ära ka. Nii et ma siis töllasin igavas osakonnas, kuni ma enam ei kannatanud ja läksin tagasi intensiivi. Seal sain näha kuidas imiku silmi uuritakse - suhteliselt brutaalne. Kuna viimane päev oli, sain kolleegidelt väikese kaardikese jõuluvanašokolaadiga. Väga armas. Ma tahtsin neile Eesti šoksi viia, aga pakk ei jõudnud neljapäeval kohale. Aga ilmselgelt, kui reedel koju jõudisn, oli pakk kapi peal. Ma ei pidanud isegi ise postkontorisse minema. Kohukesed olid enamuses umbes kümme päeva vanad, paar tükki olid ainult neli, nii et ma ühe maitsesin ikkagi ära. Olen veel elus.

Väike hilinemine mind ei takista, nii et ma lähen käin täna osakonnast läbi ja viin ikkagi magusat.
Mis viib mind selleni, et ma täna hommikuks sõin maru agaralt Eesti šokolaadi ja murdsin hambast tüki ära.
Bravo, Hanna, bravo!

The truth is, nothing lasts.

Kaks päeva praktikat on möödunud kõrvalosakonnas ning kaks päeva olen ma imikutega tegelenud - kussutanud, toitnud, mähkusid vahetanud, vannitanud. Ja see on olnud tohutult vahva. Ning vaatamata sellele, et pisikesed on tõeliselt kurnavad, mu patareid on tühjad ning ma funktsioneerin praktiliselt ainult aurude peal, on mul tõsiselt kahju, et homme on viimane päev ning ma pean kogu selle armsuse ja hellusega hüvasti jätma. Täiesti ausalt ilustamata ütlen, et need viimased kaks nädalat on olnud mu senise õpikarjääri parimad praktikad. Imikud on minu teema, me sobime hästi...

Täna ostsin rongipileti ära. Maksin kümme eurot vähem kui Frankfurdist siia sõites. Müüjatädi oli nii vahva. Ütles mulle, et ta ei räägi inglise keelt, aga siis oluliste saksakeelsete sõnade juurde ütles kohe inglise keelse, et ma saaksin ikka aru, et istekoht on akna juures, Weimaris pean rongi vahetama, elu on lill...

Kahju, et pakk Eestist õigeaegselt kohale ei jõudnud. Tahtsin väga-väga osakonda kodumaist kommi viia, aga nüüd peavad nad leppima Saksa kommikarbiga. Mis minu meelest on ääretult kurb.

Ääretult kurb, aga ääretult paratamatu...

Õppida on hästi vaja, targaks saada on me püüd.

Täna olin ma praktikal kuidagi eriti väsinud. Ilmselt seetõttu, et ma magasin öösel liiga palju. 8 tundi on ilmne liig. Põhimõtteliselt möödus tänane päev imikut rahustades, toites jms. Ta ei tahtnud üldse voodi olla ning iga kord kui ma ta lamama panin, siis ta hakkas jälle nutma. Viisime ta teise osakonda üle, kussutasin nii kaua kuni tundus, et ta juba magama hakkas jääma ning hiilisin minema. Enne koju minekut ma veel vaatasin üle ukse ja siis ta jälle nuttis, aga kuna ta ei ole enam minu osakonnas ning ma pean õppima distantsi hoidma ning mitte kiinduma, siis ma ei tegelenud temaga, vaid läksin otsejoones koju.

Kodus tegin lõunauinaku, mis venis nelja tunni pikkuseks. Ilmselt hakkab kogu Saksamaa stress ning igapäevane vara tõusmine ja praktikal käimine kohale jõudma. Keha tunneb end kurnatuna. Tegelesin veel õppetööga, lollasin perega Skypes ning ilmselt mingi hetk loen ning magama, et siis jälle uuele praktikapäevale rõõmsalt (ning loodetavast enam mitte nii väsinuna) vastu astuda.

Bis bald!

Uus internet. yay.

Nädalavahetus ei möödunud sugugi eriliselt - magasin, lugesin (palju, palju) ja õppisin.
Täna sain LÕPUKS uue interneti. Kuigi see peaaegu kuu aega ulmeaeglase internetiga möödus ikka uskumatult kiiresti.
Täna oli jälle mõnus praksipäev - lausa kaks uut patsienti tuli osakonda. Nägin tsentraalveenikateetri paigaldust, möllasin pisikestega, veetsin natuke aega enneaegsete osakonnas, nägin kuidas neilt verd võetakse, olin niisama lahe - the usual. Tegin üleaega natuke - põnev oli, ei tahtnud ära minna. Valisin endale ka lõpuks patsiendi, kellest loo kirjutan. Kurb tõde on aga see, et ta läheb suure tõenäosusega homme teise osakonda. Mis seals ikka...

Praksis on väga tore käia, ainuke takistus on see hommikune teekond kodunt haiglasse. Nii tüütu ja uni on ka veel pealekauba.
Ilm oli täna eriti imelik. Hästi soe, jalutasin mütsita ja pusa väel oleks hea olnud. Aga tundus selline vihma-tormieelne õhk olevat. Eks siis ole näha kas mu elukogemus ennustab ilma õigesti.

Reedel lähen paari tuttavaga Erfurti kontertile. Plaan on sinna ööseks jääda ning laupäeval linnaga tutvuda (või ainult loomaaeda minna). Piltide järgi tundub kaunis koht olevat.

Natuke silmailu.

Eile läksin ma pool neli magama, sest ma avastasin oma telefonist äppi, mille kaudu saan raamatuid lugeda ning ilmselgelt jäin ma kirjandusilu nautima. Täna tõusin, vaatasin kella - 11. Mõtlesin, et hale vara, magan veel, aga siis tuli meelde, et ma pean peusmajas käima ja linnapeal paar asja korda ajama. Vedasin end siis voodist välja ja praegu pesumajas istudes - täiega kahetsen! Uni on.

Teine advent oli selline.

Lubasin endale rämpstoitu. Peab ütlema, et polnud eriti hea.

Detsembri keskpaik, päike särab, väljas on soe, lund ei ole kusagil.

HAAA, valetasin. Ma leidsin lund!

Vähemalt ei saja vihma.

Üks nädal veel ja kodus...

See töönädal on olnud tõesti super. Antud osakond sobib mulle maru hästi, nagu valatult. Ma tunnen end seal mugavalt, asjalikult, kollektiivi kuuluvalt ning hommikuti astun positiivse tundega tööle. See osakond meeldib mulle isegi nii väga, et ma ei pane pahaks kui kolleegid ei tea, et eesti keel eksisteerib. Tegelikult ma ei pane seda ammu enam kellelegi pahaks, see pakub mulle pigem lihtsalt nalja.

Täna oli aeglasem kui tavaliselt, kuna hetkel on ainult üks laps sees. See-eest sain tutvuda enneaegsete osakonnaga. Pole võimalik, et üks inimene saab nii tilluke olla. 600 grammi, 800 grammi... Täiesti uskumatu.
Täna tekkis meil eetilisuse diskussioon kolleegiga - 22 nädala sündinud 400 grammi kaaluv laps kellel on esimese elukuu jooksul juba mitmeid komplikatsioone ja probleeme tekkinud. Keegi ei oska ennustada, milline saab tema elukvaliteet olema, kuid täisväärtuslik kindlasti mitte. Tekib küsimus, kas see on seda väärt? Kas üks laps peaks nii elama?
Päris palju paneb laste intensiiv mõtlema elu peale, lastevanemate isekuse peale. Ühe aastane hingamisaparaadi all, kes pole muud elu näinud kui ainult oma voodi... See on päris raske.
Täna ma hakkasin tõsiselt mõtlema oma tulevase karjääri peale. Senini olen ma tundnud väga tugevat tõmmet kiirabi-erakorralise meditsiini poole, kuid pärast seda kahte nädalat, eriti praegust nädalalt, lastega tegelemist mõtlen ma päris tõsiselt, et lapsed, eriti just väikelapsed/imikud on võib-olla rohkemgi minu teema. Ühelt poolt on see kõik nii kurb, palju emotsionaalsemalt mõjuv kui täiskasvanutega töötamine, kuid teiselt poolt pakub see palju rohkem rõõmu. Näha väikest patsienti naeratamas ning teades, et sina oled tema olemise paremaks teinud.
Hea uudis on see, et saan ka järgmiseks nädalaks intensiivi jääda ning ma ootan seda juba suure huviga. Ma väga hea meelega teeksin psühhiaatri praktika asemel veel kolm nädalat intensiivi. Aga mida ei saa, seda ei saa...

Tänaseks olid mul suured plaanid minna pesu pesema ja ringi toimetada, aga pärast koju jõudmist, söömist ning lugemist jõudis kogu selle nädala pinge, stress ja väsimus kohale ning ma jäin mõnusasse unne. Kuid homme on ka päev, aega ringi toimetada küll ja küll.

Ilm siin pakub mulle ikka ja jälle nalja. Lund pole põhimõtteliselt kusagil näha, täna päike lõõskas. Eales ei ütleks, et käes on detsembri keskpaik. Siin on küll külm, kuid mitte külm-külm. Ning siinne jahedus on teistsugune. See ei ole mõnus ja karge nagu Eestis, vaid vastik niiske naha alla pugev kõledus.

Kolm kaunist päeva...

Mulle juba tehti märkus, et ma pole kolm päeva kirjutanud. Mis on muidugi hea suur kompliment mulle. Keegi jälgib mu blogi. Yay. Trükivaev ei lähegi raisku :).

Laupäevane päev möödus traditsiooniliselt linnapeal. Ma kavatsesin pool päeva maha magada, aga pool kümme olin üleval juba. Kuigi valusa nohkarina läksin reedel umbes kell pool 10 magama ka. Seega ei olegi midagi imestada. 

Ehk siis laupäeval jalutasin lihtsalt mõned tunnid ringi, jätkuvalt üritan jõulukingitusi valida, mis muideks on väga raske töö. Senini ei ole ma väga edukas olnud. Ilmselt, nagu ikka, jääb enamus toimetusi viimasele minutile. Ma olen pooled poed ja jõuluturu ka mitu korda läbi kamminud, kuigi nagunii tuleb vell ja veel minna.

Õhtul käisin väljas, jõin hõõgõlut ning läksin samasse paigas kus eelmine laupäev lootuses mõnda tuttavat näha. Kuna kedagei ei olnud, siis mängisin terve õhtu uute inimestega noolemängu. Ühe korra jäin napilt teiseks. Ülejäänutest ei tasu rääkida.

Pühapäev oli puhtalt élu raiskamise päev. Planeerisin advendikontsertile minekut, aga ma jäin liiga pikalt lõunauinakut tegema, nii et sinna see läks. Aga kolmandal advendil käin ära. Egas ilma advendikontserdita saa.

Täna algas vana praktika uues osakonnas. Seekord lasteintensiivis.  Tegemist on tillukese osakonnaga, neli voodikohta, hetkel sees kaks patsienti. Esimese päeva põhjal ütleksin, et see meeldib mulle senistest praktikatest enim. Hommikul läksin väga suure vastumeelsusega kliinikusse, tunne oli kuidagi mittemotiveeritud, kuid päev kujunes hoopis supertoredaks. Ma ütlen alati, et inimesed on hästi toredad, aga selles osakonnas on ikka ülemõistuse toredad. Ning arstid ka. Täna vestlesime arstiga ühest patsiendist, rääkisime diagnoosist ning olukorrast Saksamaal. Väga huvitav. Personal on samuti kaasav, mida varasemalt niivõrd ei ole olnud. Kui midagi huvitavat toimub (näiteks täna oli bronhoskoopia ning maksabiopsia), siis nad kutsuvad ning ütlevad ning kuna tegemist on intensiiviga, siis ikka on see "tavaosakonnast" huvitavam. Kuidagi hästi kodune tunne on selles osakonnas. Homme lähen hea meelega tagasi.

Järgmise nädala peaksin neuroloogias veetma, aga hetkeemotsioonidest lähtudes küsiksin küll, et kas võin ka järgmine nädal intensiivis olla.

Mingi valge ollus....Ja nädal pildis.

Täna hommikul oli maa valge ja suht ebamugav kõndida. Kohati oli libe, kohati valge, kohati asfalt must. No võta näpust.
Praks oli täna ikka täiesti mõttetu, mingi supersuurpuhastus toimus ehk siis kõik patsiendid aeti minema, kõik voodid puhastati, tõmmati kile peale ning viidi rõdule. Palatid tehti tühjaks. Ehk siis täna terve päev möllasin mina palatitega, vedasin kappe ja voodeid. Lisaks oma poolhaiges seisus pidin sandaalidega labori vahelt jooksma - läbi õue. Ma ei kujuta ette mis neil talvel veel saab, kui päriselt külm on.
Üleüldse on siinsed praksid imelikud, sest näiteks õendusõpilased möllasid ka palatitega, selle asemel, et näiteks protseduuride toas õega koos töötada.
Aga näiteks käis jõuluvana täna osakonnas, tõi lastele kingitusi. Ja eile öösel käisid päkapikud ja jätsid emmedele ning lastele pakikesed uste taha.
Haigla söögi kohta niipealju, et valik on lai. Iga päev käib söögitädi patsientide juures, loeb ette toiduvalikud söögikordadeks ning paneb kirja. Mina proovisin täna köögiviljalasanjet ning see polnud sugugi paha. Väljanägemine on loomulikult haiglatoidule vastav.

Ehk siis täna sai onkoloogiapraks läbi. Nädal aega on täpselt sobivalt pikk - jõuan süsteemile enam-vähem pihta saada, osakonna tööga tutvuda ning täpselt siis kui ma kõigest ära hakkan tüdinema ning mõned inimesed mulle närvidele hakkavad käima, lähen ära. Järgmisse osakonda. Super!

Aga nüüd siis piltide meri...

Tulemäng ajaloolisel jõuluturul

Vaated püssirohutornist.

Glühbier ehk siis hõõgõlu?

Ühe välikohviku laealused kaunistused.

 Tudengi külmkapp õllede jaoks...

 Linnavahel toimus politsei eskordiga mingi marss, aga ma senini ei tea mis teemaline.

Ühes kaubanduskeskuses on muinasjututeemalised väljapanekud, mis natuke liiguvad ka. Minu meeles on need maru hirmutavad.

Kontsertaktsioon...

Kohtusin praktika ajal uue sõbraga...

...ja sain notsukommi.

 Tänane hommik. Külm ja kõle.

Osakonda toodi piparkoogimaja.

Nämm, haiglasöök.

Transportisime voodit osakonnast kaks korrust allapoole. Alguses invaliftiga, seejärel tavalise liftiga.

Rõdu oli voodeid täis...

...ja palatid olid tühjad.

PS: Üks idikas hõivas just terve kuivatusmasina oma kahe paari pükstega...

Külmmmmmmmm...

Hommikuti on tõesti külm, täna oli asfalt ka härmas.
Täna hommikul haiglasse kõndides jooksis mul kährik üle varvaste. Keset linna, lidus nii et vähe pole. Ma ikka ehmusin korralikult. Kui ma enne seda korralikult ärkvel ei olnud, siis pärast küll.
Tänane päev möödus miskipärast kiiresti, kuigi oli kuidagi aeglane. Otseselt midagi teha ei olnud. Mõõtsin elulisi näitajaid, jälgisin õdede tööd ja mõtlesin, et neil on ikka igav elu. Kanüüle ei pane, pordinõelu ei pane... Samas on kiire.
Siinsetes haiglates on eriti kummaline komme, mis minu meelest on täiesti ebavajalik. Seda ma kõik juba teame, et õed koristavad ka palateid ja teevad voodeid. Okei, patsient läheb ära, teeme voodi korda. AGA, nad sätivad iga hommik voodit. Näiteks patsienti ei ole palatis hommikul, mina lähen sisse, tõmban lina sirgeks, voldin teki ilusti kokku jne. See on küll kahtlane. Mina haiglas oleku ajal ei tahaks, et keegi kukus minu voodit näppima ja koristama, aga siin käivad need asjad nii.

Täna rääkis jälle üks kolleeg minuga vene keeles. Ta ütles mulle vene keeles mis ta nimi on. Lõpetage ära juba, kuidas saab olla võimalik, et kõik arvavad, et me räägime vene keelt. Minu siinoleku eesmärgid ei ole ammu enam õendustööga seotud, vaid teavitustööga Eesti osas. Ehk siis meil on oma emakeel!

Sakslaste võileivasöömine (mida mina nimetan purgikultuuriks, sest enamus kraami, mis leiva peale läheb, tuleb purgist) on küll kahtlane. Ikka väga kahtlane. Neil käib või kõige alla. Leib, või, šokolaadikreem. Sai, või, moos. Lisaks pugisid kolleegid täna mikrolaineahjus sulatatud juustu - niisama taldrikult lusika ja kahvliga. Purgikultuuriga ma küll kunagi ei harju....

Tänase päeva lõpp oli nõme. Üks õde ajas mind närvi ja ma tahtsin talle hullumeelselt midagi öelda, aga mu keeleoskus ei võimaldanud ja siis ma läksin veel kurjemaks. Kõmpisin koju, olin kuri, kõht oli tühi, läksin poodi ja seal ei saanud Visa kaardiga maksta!!!!! Siis ma juba pulbitsesin maailmavihkamisest. Seejärel muutusid täiega kurvaks, sest ma tahtsin süüa. Õnneks oli ümber nurga sularahaautomaat, võtsin raha välja, maksin ära, läksin koju, sõin kõhu täis ja kobisin magama. Pärast oli jälle parem olla.

Tahaks verivorsti...

Lihtsalt........meh.

Eilne praks oli huvitav - nägin luuüdi punktsiooni ning samale lapsele kanüüli paigaldamist, pärast mida võeti talt 18 katsutit verd. Jap, 18... ulme! Toimetasin ringi ja möllasin. Päris väsitav praktika on.

Eilse päeva tippsündmuseks oli üks arst, kes hakkas minuga vene keeles rääkima (ma sain aru, et ta ütles, et Eesti pealinn on Tallinn) ja siis ma vastasin talle vene keeles, et ma ei räägi vene keelt.

Inimesed on üleüldse koguaeg üllatunud, kui nad saavad teada, et meie emakeel ei olegi vene keel. Täna oli jälle pikk vestlus Balti riikide, vene keele, nõukogude perioodi jms ümber ("wow, Lätil, Leedul ja Eestil on kõigil oma emakeel, ei olegi vene keel" oli põhiüllatus saksa esindajate seas).

Sakslaste võileivavalikud panevad mind samuti üllatuma. Palju olen näinud kombinatsioone leib-või-moos ja sai-või-juust-moos. Minu maitsepaletti see küll ei meelita.

Lisaks käib mulle hullult pinda vilistamine. Mitmed naiskolleegid vilistavad haiglas sees. Esiteks- maja läheb põlema, teiseks -see on hullumeelselt tüütu ja ebaviisakas.

Täna käis meil kloun külas, andis notsukujulist kommi ja ma tegin pilti ka (lisandub hiljem koos muu illustreeriva materjaliga).

Mul praksivälist elu väga ei ole. Täna käisin näiteks linnapeal, aga ma olen üldiselt liiga väsinud tööpäeva lõppedes, et midagi teha või liigutada. Täna oli mingi põnev rongkäik või midagi sellist linnapeal, aga ma ei saanud aru, mis puhul seda tehti. Trummirütmid olid see-eesti lahedad. Ka oli Goethe kaubanduskeskuses väike naiskoori kontsert. Sinna kaupsi on väike lava üles pandud, kus erinevatel päevadel mitmesugused kontsert-tegevused toimuvad.

Ma pean vist ööune-eelse uinaku tegema, nii uni on...

Rahvusvahelisus, esimene praktikapäev lastekliinikus

Kõigepeal laupäevast natuke veel. Ma päris viimasel hetkel otsustasin, et lähen Erasmuse seltskonnaga välja ja see oli väga hea otsus. Kõigepealt saime kokku kahe ESN-i vabatahtlikuga, kellega jalutasime jõuluturgudel ringi. Käisime püssirohutornis, nautisime tulemängu, jõime hõõgveini (ma proovisin "kuuma (Jo)Hannat, oli imelik, nagu mina :D) ning kuuma õlut (Glühbier), millesse ma suhtusin suurte eelarvamustega, kuid mis oli muideks superhea. Seejärel kohtusime hunniku teiste rahvusvaheliste tegelastega ning läksime kohta nimega FlowerPower karaoket laulma. Seal kohtusin ma teise hunniku rahvusvaheliste tegelastega. Neid on siin ikka iga nurga peal. Arutasime pikalt-laialt kultuuride erinevuste teemadel, näiteks tervitamine kahe põsemusiga, mis minu jaoks on võõras ja kummaline, kuid mulle öeldi, et harju ära ning kukuti tervitama. Selge siis. Samuti küsiti minult, et nimeta üks Balti riikide suurim erinevus. Ummmm... Ilmselgelt vastasin, et Eesti on lahe, teised mitte (see oli muidugi naljaga öeldud, nii et kallid teised Baltiriiklased, ärge solvuge). Pärast läksin uute saksa tuttavatega nende ühikasse tšillima ning kuna terve õhtu peale jätkus juttu liiga kauaks, siis ma jõudsin koju suhteliselt hilja (või vara, kuidas võtta).
Pühapäeva laisklesin ma ilmselgelt maha.

Täna algas uus praktika. Kõndisin kiiresti kartes hiljaks jääda ning kuna lõpuspurt on mäest üles, siis mu kops oli mega koos kohale jõudes ning lisaks jõudsin veerand tundi varem. Seega, Hanna, võta homme rahulikumalt! Jõudsin enne seitset vajalikku paika, mind võeti seal vastu ning juhatati edasi. Esimese nädala veedan onkoloogias, teise intensiivis ja kolmanda nädala osakonna saan ise valida. Ühelt poolt on super, et ma saan mitmeid osakondasid külastada, kuid teisalt ei aita see sugugi kaasa eesmärkide püstitamisele ning täitmisele ja õendusloo kirjutamisele.
Päeva ise möödus aga kiiresti ja tegusalt. Huvitavam kui emadushooldus. Inglise keelt keegi ei räägi, nii et ma suhtlesin ainult saksa keeles. Arusaamine on mul päris hea, aga ise rääkida on keeruline. Üks õdedest oli hüperaktiivne ja käis mulle suhteliselt närvidele, kuid samas hullult meeldis. Tema on sellist tüüpi inimene, kes tahab, et täpselt tema meetodil ning tema harjutud tegevusplaani kohaselt toimitaks ning mulle see ei meeldi. Lõpptulemus on sama (pole vahet kas ma võtan enne NaCl või ravimi, kokku tuleb sama kompott). Samuti ütles ta mulle koguaeg Johanna, nii et ma parandasin teda sada korda ning ta küsis minu käest koguaeg kui ma midagi tegin: "Johanna, kas kõik on ikka korras, kõik hästi?". Ei ole, selle kahe sekundiga, mil ma NaCl süstlasse tõmbasin, jõudis mu maailm kokku variseda ning nüüd on kõik korrast ära...
Teisalt oli ta hästi kaasahaarav ning saksa keelt kõnelev, nii et keelepraktika tuleb selles osakonnas väga kõva. Nagu ikka olid kõik inimesed supersõbralikud ja vastutulelikud, kuid tundusid palju närvilisemad kui nt naistekliiniku personal.
Homme lähen hea meelega sinna, kuid siis on juba uued inimesed tööl.
Uued inimesed, uued kogemused...

Nädala teine pool (neljapäev, reede ja täna)

Varsti on vaba nädal läbi :(.
Terve selle nädala traditsioon on olnud kaua magada, siis üles ja linnapeale. Neljapäeva õhtul käisin seda traditsioonilist filmi vaatamas, mida tudengid iga jõulude paiku suures auditooriumis vaatavad. Tegemist ei olnudki jõulufilmiga, vaid komöödiaga mehest, kes läheb kooli tagasi ja teeb seal igasugust nalja. Ma rohkem kui poolest jutust aru ei saanud, aga naljakas oli küll. Eriti kõik need heliefektid ja lisad, mida publik esitas. Mingi halva nimega bänd esines ka. Pärast seda käisin natuke väljas. Siin on sees suitsetamine mitmetes kohtades lubatud või siis on baar n-ö pooleks tehtud, et ühel pool tohib tossutada, teisel mitte. Väga harjumatu.

Tempel. Lahe!

Auditoorium. Koguaeg olid mingid tehnilised jamad ekraaniga.

Väga põnev jook: õlle ja coca segu. Imelik...

Reedel tõusin, tõin oma paberid kliinikust ära, sõin hommikus linnapeal. Ma oma arust tellisin tortilla, mida eeldasin wrapisarnane olevat. Tegelikult oli omlett kartuli ja kraamiga. Isegi mitte hea. Kurb. Seejärel ostsin margid lõpuks ära. Alguses ilmselgelt valed, Saksasisesed. Pärast sain need, millega kiri Eestisse ikka kohale jõuab. Jalutasin ringi, otsisin üles koha, kus mul praks esmaspäeval algab. Eriti lahe on suvaliselt ringi kõndida ning ükshetk avastada, et ohh, ma tean seda tänavat. Ma tean kus ma olen!!!

Täna praegu olen jällegi pesumajas. Seekord valisin kuumema temperatuuri ja pikema programmi, saan aega surnuks lüüa. Veidi tõbiseks olen ka jäänud, väga-väga-väag-väga halb. See on üks põhjus miks ma otsustasin tänase linnapeale mineku plaani ära unustada. Optikamuuseumis on veel käimata ning ma tahtsin praksi mineku tee läbi kõndida, et siis teada kaua aega võtab. Aga suva, lähen umbes.

Tahtsin tavalist jääkohvi, sain hunniku vahukoort.

Kaunid vaated.

Tavalisele jõuluturule lisaks on meil ka ajalooline jõuluturg. Väga lahe.