Tagasitee.

Ma nüüd olen viimased kaks päeva mõnuga Tallinnas lebotanud ja pole viitsinud oma tagasitee seiklustest kirjutada, aga kuna Tele 2 otsustas kell üheksa mu und segada, nii et see läks ära, siis nüüd on ideaalne aeg laiskus eemale kirjutada ning veel natuke oma seiklustest rääkida.

Kui ma lõpuks umbes 20 minutit enne rongi väljumist oma meeletult raske kohvriga rongijaama jõudsin, oli päris hea tunne, sest üks ebameeldivamaid osasid tagasiteest on möödas, vähemalt nii ma arvasin.

Ootasin ja ootasin kuni tabloole ilmus kiri, et rong jääb umbes 15 minutit hiljaks. Minu süda vajus saapasäärde. See tähendas seda, et väga suure tõenäosusega jään ma maha Weimarist väljuvast Frankfurdi rongist, kuna Jenast saabuva ning Weimarist väljuva rongi vahel oli umbes 11 minutit aega.
Lõpuks rong jõudis, vedisin end peale, jõudsin Weimarisse ja nägin, et kolmanda platvormi tablool, kus oleks pidanud olema minu Frankfurdi rongi väljumise info, oli hoopis midagi muud. Ehk siis ma olingi rongist maha jäänud. Tõesti suurepärane.

Läksin siis treppidest alla, Deutsches Bahn'i reisikeskusesse, rääkisin mure ära ning nemad andsid mulle lehe uue informatsiooniga, kuidas Frankfurti saada. Umbes poole tunni pärast väljub Weimarist Erfurti rongi ning Erfurdist istun Frankfurdi rongi peale. Rong Erfurti oli esiteks hullult kõrgete astmetega ja ma hiivasin oma kohvrit nagu idikas, teiseks läks see läbi kahtlaste kantide ja ma oleksin kahel korral peaaegu kuskil pärapõrgu peatuses rongist väljunud ning kolmandaks ei saanud ma ust lahti, jamasin sellega suure ahastusega.

Kõigele vaatamata olin Erfurdis, ootasin seal umbes pool tundi (Erfurdi rongijaamas oli eskalaator, mis oli esimene hea õnne märk reisi jooksul. Uskuge mind, minu kohvrit treppidest ja rongidest üles alla tassida ei olnud naljategu. Siiamaani tunnen käte lihastes valu) ning lõpuks suure rõõmu ja kergendustundega istusin rongile, mis mind lennujaama viib.

Umbes poole sõidu peal tuli kõlaritest teade, millest ma täpselt aru ei saanud, kuid ma tundsin, et see on midagi olulist ning puudutas lennujaama peatust ning regionaalronge. Ma juba mõtlesin, et mida nüüd... Otsisin inglise keelt kõneleva teenindaja ning tema ütles, et tehniliste viperuste tõttu ei saa me lennujaamas õigesse rongijaama sõita (see kuhu tavaliselt ICE ehk Intercity-Expressid tavaliselt lähevad) ning peame minema regionaalrongide jaama. Õnneks ei olnud tegemist minu reisivoolavust takistava jamaga, sest lennujaama jõudsime lõpuks ikkagi. Ning nagu välja tuli, siis regionaalrongijaam on poole lähemal minu terminalile kui ICE oma ehk siis ma ei pidanud poolt lennujaama läbi kappama.

Olin jõudnud lennujaama! Andsin ära pagasi, mille ülekilodes olin eelmisel päeval täiesti kindel, kuna kohver punnitas lõhkemiseni. Tuli välja, et kohver kaalub TÄPSELT 25 kilo. Minu õnn oli pöördumas. Läbisin turvaväravad, ilmselgelt piiksumise ja korraliku läbikatsumise saatel, ning istusin mõnusasti värava taha maha puhkama.

Lõpuks sain lennukisse, magasin terve tee, kogesin pehmeimat maandumist kui iial varem, rottisin lahkudes kaasa mulle lahkesti jäetud lennukivõileiva ning astusin kodumaa pinnale. Siin on liiga külm. Kevadises Frankfurdis seisin probleemideta kampsuni väel õues ning nautisin värsket õhku. Ainuke asi mida ma siin õues nautisin, oli kiiresti autosse istumine.

Siin ma nüüd siis jälle olen, tagasi Eestis :)

Ja ongi kõik.

Täpselt selline tunne ongi. Ja ongi kõik!
Kohver on pakitud (luku pidin kinni sundima, asjad punnitasid välja ning pagas on ilmselt ülekilodes, aga pole oluline), tuba on korras ning tühjendatud, kõigile on tšau öeldud ning vaim on valmis minekuks.
Täna ma ei tundnud midagi peale tohutu väsimuse. Täiesti emotsioonitu, polnud ei kurb ega rõõmus. Mitte midagi.
Praegu tahaks lihtsalt tüütu osa reisist, ehk siis kohvriga rongijaama jõudmise ning rongide vahetuse kaelast ära saada.

Mul ei ole tegelikult midagi öelda.
Oli kogemus, oli hea, oli halb, oli põnev, oli igav, oli aktiivne, oli laisk, oli kurb, oli rõõmus...

Ja nüüd ongi kõik!

Näeme tagasi Eestis!

Lumi sajab, lumi sajab, valged on kõik teed ja majad...

Ja väljas on rõve lögane...
Käisime õues jalutamas, ringkäik kesklinnas. Külm oli ja märg ka.
Ja ma pakkisin enamus asju kohvrisse juba ära. Pungil täis ning hunnik kraami veel kohvrist väljas. Nalja hakkab saama.
Aga noh, mis kinni ei jää saab kinni löödud...

Ühtegi pilti ei teinud mina, kõik tegi Eda...

 Mu nimi on jõudnud postkastile, enne äraminekut. Valele postkastile ka muidugi, aga vähemalt jäi märk maha :D

Ööd on siin mustad.

Reedene päev möödus magades, pesu pestes ja taarast loobudes. Suht kõva äri - 27 pudeli eest 6.75 raha. Kella kümneks läksin öövalvesse. Mis seal siis tehakse? Järgmiseks päevaks pannakse valmis kõik ravimid ning osakonda arvestades pole neid sugugi vähe, vaadatakse üle dokumentatsioon, koristatkse-puhastatakse, pannakse valmis hommikusöögi juurde kohv ja tee ning iga kahe tunni tagant hiilitakse palatitesse ning vaadatakse kes möllab, mida möllab, kes on elus, kes mitte jne.

Üldiselt oli rahulik valve, välja arvatud patsient, kes alguses iga kümne minuti tagant kella helistas ning üks kerge rabandus. Toimetasime meie kolleegiga köögis, järsku tormab sisse rahutu patsient koridoris olevalt vaagnalt haaratud kohvitermosega. Seejärel pöörab ringi ja lidub koridoris. Ta oli paljajalu ja nii vaikne, et keegi ei kuulnud ning mina sain tõelise šoki. Eks ta siis oma pool tunnikest kõndis mööda koridori edasi tagasi, kuni jälle palatisse läks. Ja ma pean ütlema, et öises vaikses osakonnas on suht õõvastav kui üks patsient närviliselt edasi-tagasi jalutab...

Kella poole seitsme aeg hommikul kõndisin koju ja linn oli tohutult vaikne. Nii tasast Jenat pole ma kuulnudki ja see oli mõnus. Välja arvata see krõbe nina- ja sõrmotsi näriv külm mis lõpuks ka siia on jõudnud.

Töökaaslastelt sain vahva kingituse Jena tee, tassi ning kuschelkloß'iga, mis on vahva pisike karvane pehme mänguasjake, põhineb Thüringeri regiooni traditsioonilisel toidul - kartulipelmeenidel. See oli neist nii armas ja mul oli jällegi tohutult kahju, et see kogemus otsa sai.

Täna ma magasin ilmselgelt, käisin linnapeal ning tahtsin printida, aga nagu ikka vajalikel hetkedel, printimiskoda oli ära kolinud ning uut kohta ma üles ei leidnud. Õnneks aitas korterikaaslane hädast välja ning nüüd on mul rongipilet prinditud.

Täna jõudis kohale ka tore Eesti praktikant, kes järgmised kolm kuud siin viibib. Ajasime niisama juttu.

Aga nüüdseks olen ma piisavalt väsinud, et otsad kokku tõmmata ja tuttu minna :)

Öine Jena

NommNomm

Šokolaadikollektsioon mõeldes mu õele.

 Currywurst.

Haiglatoit.

Tõhus äri

Öiselt vaikne.

Kingitus. Aitäh!

Jälle on maa valge...

...ja hommikuti pole see üldse tore.

Eile ja täna oli praktika. Ilmselgelt. Täna oli minu viimane hommikune vahetus, homme öö (ma saan kaua magada, jesss!) ning siis on kõik. Pärast homset ööd on ainsateks katsumusteks kohver ära pakkida, kuna ma olen viimasel kolmel päeval palju kola juurde ostnud, ning teisipäeval kohvirga rongijaama jõuda. See pole üldse lihtne töö, uskuge mind. Kohver on RASKE!

Eile käis jällegi teraapiakoer ja ajas karvu.
Seljaajuvedeliku punktsioon.
Patsientide veristamine.
The usual...

Täna oli mul alates kella kahest kiirem kui kunagi varem, sest kuidagi olin üksi jäänud. Ehk siis pidin kohvipausi asjad valmis panema, patsiendid kutsuma, kiiruga voodi üle nühkima ja linad-teki-padja ära vahetama, siis läksin õue patsientidega jalutama, tulin üles, võtsin uriinianalüüsi ja käisin teises osakonnas ravimite järel.
Ja siis oli kell pool neli ja ma sain minema.
Sisustasin aega jällegi ostlemisega. Siin on praegu ulmehääde hindadega kraami ning ma olen oksendamiseni šopanud. Sõna tõsises mõttes ajas mul täna iiveldama kui riidepoest välja tulin. Pärast seda otsustasin, et aitab mulle sellest jamas.
Niikuinii pean pooled vanad riided maha jätma, et uutele ruumi teha.

Täna oli mul vahepeal tohutult kurb, kui mõtlesin, et minu viibimine siin Jenas hakkab läbi saama. Väga üllatuslik emotsioon minu jaoks, ma ei oodanud, et sellist kurbust tunnen.

Eile kõndisin kaks, täna kolm ringi ümber kliinikumi. Lisaks rääkisin juttu ühe patsiendiga, kellel on kõrgharidus inglise keele vallas.

Currywurst

Täna ma käisin ostlemas ja enda kohta väga palju. Proovisin jalga oma neli paari pükse ja tulin päris mõistliku saagiga koju ka. Seega kurta pole midagi, ainuke mure on kohvrisse kraami mahutamisega, aga selle probleemi lahendamiseni on veel aega.
Samuti proovisin ära kuulsa currywursti. Minu nägemuses oli see midagi hotdogi sarnast, aga tegelikkuses oli tegemist lahtilõigatud vorstiga, mis oli kastmega üle ujutatud. Maitses nagu sardell ikka. Peaks mõne muu paiga pealt teise ostma, äkki on parem.

Aaaa ja praktikal käisin ka täna. Mängisime saalihokit, võtsin verd. Täna kõndisin ühe ringi ümber kliiniku.

Vinks-vonks.

Täna oli meid palju tööl, mis tegi päeva sedavõrd igavamaks - kaks õde, kaks õe assistenti, kaks üliõpilast ja üks naine, kelle ametinimetust ma ei tea. 18 patsiendi kohta seitse personaliliiget, luksus.
Reedese varajase vahetuse vahetasin öise vastu ehk siis lähen reede ööseks tööle. Ma olen sellega väga rahul, sest ma ei armasta hommikuti tõusta.
Ainus asi, mida ma öisetest kohustustest tean, on see, et iga kahe tunni tagant peab kõigis palatites käima ning kontrollima kas kõik on korras. Laupäeva ma magan ilmselt maha, pühapäeval pakin, sest esmaspäeval tahan ikkagi Erfurdis ära käia.

Kaasüliõpilane aitas minu projektipatsiendilt anamneesi koguda, pärast rääkisime üle. Kui saan veel dokumente näha, siis on vinks-vonks.
Rääkisime natuke lähemalt nende haridussüsteemist. Põhimõtteliselt on neil kaks nädalat koolis-kaks nädalat praktikal süsteem ning nii kolm aastat. Tema näiteks alustas oma haridusteed kahenädalase praktikaperioodiga hoopis. Ning see on väga hea süsteem, tudengid ei kuhju kokku, nii et tööd ei jätku, saad käia mõistlikult koolis ja praktikal, nii et ära ei väsi jne.
Pärast lõpetamist saavad diplomi, töötavad ning kes soovib, saab pärast kaheaastast töökogemust edasi õppida kõrgharidusega õeks ning spetsialiseeruda. See annab palgalisa ning samuti pädevus suureneb, saad teha mõningaid asju mida teine õde ei saa.
Ühesõnaga huvitav.

Lisaks võtsin ma osa tudengitele mõeldud tunnist, kus õde rääkis meile milliste diagnoosidega patsiendid osakonda tulevad, siis käis endast rääkimas üks patsient, sümptomitest jms. Pakkusime, mis diagnoosiga on tegemist ning arutlesime sel teemal. Sellised kokkusaamised pidid väga erinevate vahemikega toimuma. Vahetevahel kolm korda nädalast, mõnikord kord kuus.

Troopiline puhkus.

Täna puhkasin ma pool tunnikest troopikas ehk siis käisin botaanikaaias. Ma küll pole aastaid Tartu omas käinud, kuid minu mäletamist mööda on meie oma suurem.  Sees oli mõnus ja soe. Kuigi sellises kliimas elamist ma küll ette ei kujutaks, kuum ei olnud, kõigest 20 kraadi, aga nii niiske. Ebameeldiv.

Kui ma ringi sees ära olin teinud, avastasin hoiatava sildi, mis kõik võib botaanikaaias juhtuda. Üks punkt hoiatas troopikamaja tiigis pesitsevate piraajade eest. Kuna ma esimesel ringil ühtegi ei näinud, siis lippasin ruttu tagasi, et päris elus piraajat näha. Milline pettumus. Nad olid nii armsad ja pisikesed, mitte üldse sellised koletised nagu multikates näidatakse, aga näppu vette ma ikkagi ei toppinud, kuna nende hambaid arvestades oleks see ilmselt väga ebameeldiv kogemus olnud.
Õues ei olnud muidugi midagi vaadata, vähemalt minu kogenematule taimesilmitsejale küll mitte. Turnisin ringi ja püüdsin mudastel radadel püsti jääda.

Lisaks käisin optikamuuseumis. Õnneks oli neil pakkuda ka audiogiide, mis tegi kogemuse huvitavamaks. Ma kõike ei viitsinud kuulata, ruumi sissejuhatused ning mõned mulle põnevamad väljepanekud kuulasin ära.
Näitus oli kolme korruse peal. Keldrikorrus oli kõige huvitavam - hologrammid ning Carl Zeissi töökoda. Pilte ei võinud kusagil kahjuks teha. Seal oli üks hästi vahva hologramm, poolkuu kujuline ning kui paremalt vasakule kõndisid, nägid kuidas üks mees suitsu tõmbas. Ma olin nagu idikas, viis minutit kõndisin edasi tagasi selle hologrammi ees ja itsitasin. Töötajatel on turvavideoid vaadates meelelahutus olemas.

Esimesel korrusel oli ülevaade Jena optika ajaloost, sellega seotud inimestest, teleskoopidest, prillidest jne. Samuti fotograafia ajalugu, mis oli päris huvitav. Teisel korrusel oli üks ruum planetaariumiseadmetega. Said nuppe vajutada ja siis stendid pöörlesid ja tulukesed põlesid, aga kuna ma katsusin jõik läbi, aga poolte ajal ei toimunud midagi, siis ma täpselt ei tea, millised lahedad efektid seal olema pidid.

Lisaks jalutasin ringi, jõin kohvi. Sõin alles kell neli, sest kodus ei viitsinud midagi teha, kuna ma ärkasin nii hilja ning kui majast välja astusin, otsustasin käia lähedal asuvas pagariäris ja midagi kaasa osta. Seal olid ainult magusad küpsetised. Ostsin ainult kohvi. Siis mõtlesin, et suva, käin enne muuseumis ära. Pärast seda astusin ühte kohvikusse sisse, oli täis. Siis teise, seal ei pakutud süüa ning võtsin ainult kohvi. Seejärel läksin kohe botaanikaaeda ja jalutasin niisama, kuni lõpuks kusagilt õueletist mingi juustusaia ostsin. Selleks hetkeks olin ma liigsest kohvist ja näljast laksu all ning ringi jalutades eksisin ära. Aga nagu Jenas kombeks, siis kuhugi kaduda ei ole. Leidsin lõpuks tuttava tänava ning jõudsin koju.

 Botaanikaaial on oma kiisu.

 Troopiline aasia. Kahe sammu kaugusel oli troopiline Aafrika. Paari minutiga jalutasin pool maailma läbi. Ja milline reis see oli...

 Miskipärast arvavad inimesed, ei jube lahe on taimele endast märk maha jätta ning midagi graveerida. Nagu koerad, kes igale poole pissivad, et oma territooriumi märgistada.

Banaanipuu.

Ohud botaanikaajas:

okkalised taimed

mürgised või allergiaid põhjustavad taimed

insektitsiid ja pestitsiid taimedel

kardiovaskulaarselt ebasõbralik kliima

hammustavad kalad (PIRAAJAD!!!) tiigis

libedad teed

 Nunnu udune piraaja.

Järjekordne tõend sellest, et Jenas on kevad (lisaks lindude laulule, soojale ilmale ja kevadiselt värskele õhule)

Mõnusat kokteili kellelegi?

Alzheimer

Ja juba ongi teine nädal möödas, nagu silmapilk.
Praktika möödus nagu ikka, midagi erilist ei juhtunud. Pesin, jagasin tablette, mõõtsin elulisi näitajaid, käisin visiidil kaasas, sõin, toitsin, jalutasin õues jne. Järgmisel nädalal katsun ühe öövahetuse sisse sebida, pidavat aktiivsed olema. Eks õhtuti lähebki hull hullemaks.

Praegu olen pesumajas, naudin reede õhtupoolikut. Ja internetti, kuna eilsega sai minu 3G otsa, homme uue järele.

Täna kõndisin kolm ringi ümber kliiniku...

"Ära ole nii kuri".

See nädal on tõesti mööda lennanud. Mis annab lootust, et ka järgmisel nii on või siis vastupidi, tasakaaluks sellele nädalalae, järgmine venib ja venib. Eks siis näis.

Praktikal läheb klassikalist rada pidi. Täna lugesin mobiilist raamatut kui töö otsa sai. Eile jalutasin patsientidega kolm ringi ümber psühhiaatriakliiniku, täna ainult ühe (vihma hakkas sadama). Täna käis juuksur osakonnas, mis motiveeris ka mind ennast väikest juukselõikust korraldama. Pügasin veidi kiharaid kodus. Auku juustesse ei lõiganud, ärge muretsege.

Täna ütles mulle üks patsient "ära ole nii kuri". Ilmselt olin tüüpilise eestlase näoga ning vannitoa akent kinni pannes sulgus see julma pauguga, nii et ta arvas ilmselt et ma olen pahas tujus. Ma tegelikult olin küll närvis, sest kui päevast-päeva dementsusega kokku puutuda, siis mingi hetk kisub närvid pingule küll. Mu nägu võis seda reeta, aga akna värk oli küll täiesti kogemata.

MIda põnevat ma teinud olen, mida põnevat ma teinud olen...?
Maasikaid ostsin täna. Julmalt suured (nagu ka need mustikad). Umbes seitsmest maasikast üks maitses nagu päris. Teised maitsesid nagu suur hunnik punast magusat vett.

Jah, mu élu on praegu nii põneva paiga peal, et maasikate ostmisest on kujunenud päeva tippsündmus...

Ma olen omandanud sotsiaalse väikejutu tasemel saksa keele.
Täna nägi üks vestlus välja umbes selline:
Patsient: "Värske õhk on mõnus."
Mina: "Jah on küll."
Patsient: "Täna pole üldse külm."
Mina: "Jah, eile oli külmem."
Patsient: "Sadama hakkas."
Mina: "Sajab jah."
Patsient: "Bla, bla, bla (mingi pikk jutt saksa keeles)."
Mina: "Mhmh".

Parampaaaa

Praktika möödub üsna kindlas rutiinis, kuid sellenädalased kaks päeva on olnud tegusamad kui eelmine nädal. Ja ma pean ütlema, et see praktika hakkab mulle miskipärast naha alla pugema. See pole küll erialaselt kuigi huvitav, kuid sama on mõnus ning kodune. Nüüd ma ütlen midagi väga ebaprofessionaalset, kuid täiesti tõetruud - kui hullud käituvad nagu hullud, siis praktika on huvitav...

Täna nägin esimest korda elus täiskasvanul kanüüli jalal, see oli omapärane. Lisaks nasogastraalsondi paigaldust  (mida muideks tegi ka arst) ja fikseerimist, mis kahjuks (või õnneks) möödus vastupanu osutamata. Vahepeal ma mõtlen, et huvitav miks siinsed õed kolm aastat koolis käivad. Mis nad seal õpivad, mida nende igapäevatöös vaja peaks minema (eriti arvestades sellega, et õdede assistendid, mis meie mõistes võiks olla põetaja, tegelevad vahepeal õdede tööga. Näiteks süstid. See on küll osakonniti erinev, aga olen märganud). Siiski ma väga kiidan Saksa õdesid. Professionaalsed, asjalikud ning ilmselt selle energia, mida Eesti õed kasutavad ravimite manustamiseks, kanüülide, sondide ja pordinõelade paigaldamiseks, suunavad Saksa õed patsientide heaolule.

Samuti meeldib mulle siinsete õdede-arstide vaheline suhtlemine. Vaba, eesnimede baasil, asjalik. Pole sellist ülema-alluva õhkkonda, mida ma Eestis olen märganud. Istutakse kõik koos laua taga, arutatakse patsientide lugu ja saatust ning võetakse vastu otsuseid. Ideaalne.

Võõrkeele kõnelemisest olen ma samuti ühe olulise fakti selgeks saanud. Käänetel, pööretel, eessõnadel ja muul grammatilisel plämal pole tegelikult mingit tähtsust (vähemalt esialgu). Sõnavara on kõige olulisem. Kui sa oskad õiged sõnad ritta seada, siis sinust saadakse aru, olenemata sellest, kas sa räägid minevikus, olevikus või tulevikus. Grammatikageeniusest on vähe kasu kui sõnavara on puudulik. Ehk siis siit moraal - kooli ajal mõttetuna tundunud sõnavara tuupimine on väga tähtis!

Aga nüüd teistel teemadel - ostsin poest mustikaid. Nägid välja kultuursed ning maitsesid kultuurselt. Kuid üldse mitte nagu mustikad.

Teraapiakutsa. Ma tahtsin temaga koos pilti teha, aga poole sessiooni aeg kutsuti mind ära ja ma ei saanudki.

 Minu ergoteraapia.

Laelamp

Kurvastuseks pean ütlema, et nädalavahetus möödus suures osas õpitähe all. Kuna koolitööd on kogunenud liiga palju, et seda edasi lükata, siis pidin lõpuks tubliks hakkama ning otsast hunnikut kahandama. Mistõttu mingeid põnevaid sündmusi mul kirjeldada ei ole.
Täna käisin bensiinijaamas ja ostsin asjalikku kohvi, sest mul on mingi pulbrist tehtav lahustuv cappuccino, mis, nagu arvata võib, maitseb täpselt nii halvasti kui üks pulbrist tehtav lahustuv cappuccino maitsma peab.
Lisaks põles lambipirn läbi. Minu ainuke valgusallikas toas. Nüüd on mu ainuke valgusallikas telefonis olev taskulamp, küünlad ja arvutiekraan. Suurepärane. Kaks nädalat enne äraminekut hakka veel sellega jamama. Onu tuleb kolmapäeval ja siis vahetab ära. Ma teeksin seda ise, kui mul redelit vaja poleks. Kõrged laed võivad ikka hulluks nuhtluseks olla.
Proovisin köögis õppida kuni korterikaaslane sinna möllama tuli ja mind häirima hakkas.
Külm oli ka.
Miskipärast on üleüldse mingite mu korterikaaslaste arust üligeniaalne idee vannitoas koguaeg radikat kinni keerata ning aknaid lahti hoida, et siis värskeõhu mürgitus saada ja duššiall käies erinevad kehaosad ära külmetada. Mina põikpäise inimesena panen koguaeg aknaid kinni ja keerand radikatel soojust juurde.

Homme plaanin ühe raamatukogu üle tšekata. Pidi olema suuuuuuuur, aga tudengeid täis.

Pealkiri.

Minu vabandused pausi pärast. Üleeile ma unustasin blogi ära, sest ma olin nii ametis oma elu raiskamisega, et muu läks meelest. Eile oli lihtsalt liiga hilja.

Lubagem ma esitlen teile ülevaatlikult praeguse praktika ajakava - kella seitsmest 12ni toimetan vahelduva eduga, kella 12st poole neljani sülitan lakke. Mis muideks on raske töö, seal on väga kõrged laed.

Üleeile käis koer osakonnas. Ta on ka omamoodi teraapia patsientidele, paneb nad naeratama ja on niisama armas. Tegin pai ja kõik kohad olid karvu täis, kui armas...
Samuti käisin eile ergoteraapias. Otsustasin, et mul on ka teraapiat vaja ning hakkasin käsitööd tegema. Mõjus hästi, aeg läks kiiremini mööda ja ma sain kiiremini koju.

Esimene nädal möödus suhteliselt kiiresti, mida ilmselt oligi arvata. Vaikselt hakkab mulle kohale jõudma, et elu Jenas saab varsti otsa. Emotsioonid on väga varieeruvad "jesssssssss, koju" kuni "juba läbi :(".
Minu esimestel siinoldud nädalatel kogetud huviemotsioonid linna vastu on muidugi kadunud, praegu on mu ainsaks huviks koolitöödega ühele poole saada, mis ei ole üldse nii lõbus kui ringi jalutada ja turist olla.

Ma ikka armastan üksi elamist. Praegu on mitu korda nii olnud, et ma tahan mõnusasti köögis kokata, aga see on hõivatud korterikaaslase ja tema sõprade poolt. Täna hommikul sama lugu. Väga õnnelikuks ei tee, kui oled oma peas mõnusa hommikueine planeerinud, aga tegelikkuses võtad õuna tuppa kaasa ja närid seda. Sinna jäämist ja kokkama hakkamist ma väga sobivaks ei pea, isegi mu suur ego arvas, et nii ei tasu teha. LOL.

Minuga võttis ühendust üks füsioteraapia tudeng, kes ka Jenasse praksi tegema plaanib tulla. Ta saabab täpselt enne kui ma lahkun. Väga lahe, mul on tunne nagu annaksin pärandit edasi :D. Järgmine Eesti tudeng tuleb Jenat vallutama!

Tõmmake tagasi oma saksa kohusetunnet.

Tänane päev praktikal oli üsna tegevusetu. Hommik algas tädi pesemisega, mis oli isegi päris humoorikas, kuna niipalju kui ma temast aru sain, oli tegemist väga naljaka jutuga tädiga (või siis ma sain valesti aru, sest ma ei oska saksa keelt). Lisaks muudele igapäevastele tegevustele käisime patsientidega õues jalutamas. Neil võis tõesti mõnus olla, aga mul oli õhukese vormiriietuse peal pisike jakk ja õues oli tuuline, nii et ma külmetasin oma organeid.
Lisaks käisin ergoteraapias, mis on lihtsalt pidulik sõna käsitööteraapia kohta. Patsiendid punusid korvi, viltisid, värvisid, mida iganes muud. Ja nad on selles väga osavad. Tasa sõuad, kaugele jõuad...
Tänase päeva hea uudis on see, et ma leidsin lühema tee praksi, tänu millele võidan umbes kaks minutit, mis hommikuti on väga pikk aeg.

Osakonnas on üks tädi, kes kardab asju üksi teha, mistõttu sööma jalutades hoian tal käest kinni ja me läheme koos. Tänutäheks musitab ta mu kätt vahetpidamata. "Hei, tädi. Me tunneme teineteist ainult kolm päeva, ma arvan, et meie suhe liigub liiga kiiresti".

Kodus tegin küpsiseid, mis jäid eile valmis tegemata, kuna ma magasin. Mõlemad taignad on ka ise tehtud. Eile, kui sõtkusin kausis liivatainast, küsis korterikaaslane minu käest, et mida ma teen...Eee...Suppi keedan.
Samuti veetsin ma päris suure osa õhtust stressates kuhjunud koolitööde pärast. Aga ega see tähenda, et ma midagi ette võtsin, et olukorda parandada. Ma vaatasin seriaale.

Aga nüüd väike pildigalerii silmailuks.

Nüüd ma saan öelda, et olen käinud J.S. Bachi sünnilinnas. Rongiga. Korraks läbi sõitnud. Aknast seda silti vaadates.

Kirikupark...

...mis on tegelikult hästi ilus (ja õõvastav, kuna seal on hauaplaadid müüri peal ja all ja keskel ja igal pool).

Ma miskipärast arvan, et see hambaarst on pankrotis. Mina küll sinna ei läheks :S

Kõige kurvemate silmadega poiss.

Ergoteraapia.

Küpsised enne ahju.

Küpsised pärast ahju.

Küpsised pärast põrguleeke.

Dementsus, depressioon ja skisofreenia.

Tänase praksipäeva võin isegi huvitavaks kuulutada, vaatamata sellele, et aeglane päev oli (ja saladuskatte all ütlen, et sain varem minema ka). Leidsin kolleegi, kes räägib inglise keelt paremini kui mina saksa keelt, ehk siis normaalsel suhtlustasandil. Aga me räägime ikkagi saksa keeles, minu omakasupüüdlikkuse tõttu.

Täna võtsin ma näiteks verd poole rohkem kui eelmisel kuuenädalasel praktikaperioodil kokku. Ehk siis kaks korda. Tegin süste, jagasin tablette (ma ei saa elu sees nimesid selgeks. Mul on eesti nimede mäletamisegagi probleeme, rääkimata veel saksa omadest). Mõõtsin elulisi näitajaid, mis on igahommikune ring. Kõigil.
Samuti mängisime patsientidega hokit. Sporditeraapias. Lõin haledalt pallist mööda, suhteliselt piinlik arvestades sellega, et ma olen kolm korda noorem kui enamik patsiente, aga nad mängisid ikka paremini kui mina. Ja arvestades sellega, et teraapiat tegi maru kena poiss. Way to go Hanna!

Kahe päeva jooksul olen saanud jällegi kolm vene keele kommentaari. Kaks on isegi arusaadavad, arvestades sellega, et need on tehtud supereakate meeste poolt, kes ilmselt elavadki natuke teisel ajastul.
Osade patsientidega pean ma pikki vestlusi maha - nemad räägivad, mina noogutan ja mõtlen, mis värk on. Osad patsiendid näevad lapsi seal, kus neid ei ole. Osad patsiendid ei tea kus nende palat on. Ma ka ei tea kus nende palat on.

Minu kolleegid selles osakonnas on väga põnevad. Ma pole üheski teises osakonnas nii kirjut karvaste ja suleliste seltskonda näinud. Stiililt pakuvad nad kõik omamoodi silmailu (täna olid korraga toas punase, sinise, roosa, pruuni ja halli juuksevärviga inimesed).
Ainuke asi, mis pealtnäha antud osakonna tavast psühhiaatriaks muudab (lisaks hallutsinatsioone kogevatele patsientidele) on see, et õdede posti ümbritseb klaas ning KÕIK, peale palatite, on lukus. Aknad, personaliruumid, patsientide riidekapid. Absoluutselt kõik käib võtmega. Igaks juhuks, et mõni patsient ei saaks akent avada ja alla hüpata. Me asume ikkagi kõige kõrgemal korrusel ja kukkuda oleks päris valus...

Teine tulemine, esimene olemine.

Teist korda tulek oli kindlasti vähem entusiastlikum kui esimene. Olin Eestis veedetud kahe nädalaga juba mõnusasse kodurütmi saanud ning hästi aega veetnud (tänud kõigile, kes selle võimalikuks tegid. LOL). Jenasse jõudes oli osalt tuttavlik tunne, kuid samas oli kõik kuidagi teistmoodi ja võõras.

Mulle üldiselt meeldib reisida, aga mu kannile kindlasti mitte. Ta karjus lennukis (kus muideks seekord ei saanud üldse head sööki, mingi kuiv soe sai möksiga) suurest ahastusest. Kahjuks ei olnud seal ruumi, et akrobaatiliste manöövritega ahtri valukarjeid vaigistada. Lisaks lõin pea haledalt ära kui lennuki rattad maandumisel asfalti puudutasid, sest ma magasin nii sügavalt ning ei pannud tähele kui see aeg kätte jõudis. Rongis istusin ma see-eest üksinda ja kasutasin ruumi täiega ära. Ühele istmele panin õlakoti ja toetasin sinna künarnukile oma pea. Kohvri panin istme ette, nii et see moodustas laua, kuhu mugavalt arvutit toetada. Jalad olid üldse kusagil teadmata kadunud... Minu eesoleva pingi vastas istus üks naisterahvas, kes istmetevahelisest pilust mind vahepeal kahtlaselt piidles, aga antud hetkel oli mulle mugavus olulisem kui eneseväärikus ja ma ei lasknud end sellest üldse häirida.

Teine põnev hetk tekkis teises rongis, kui ümber olin istunud. Minu vastas küsis onu kuhu peatusesse me jõuame ja ma ei viitsinud oma vigase saksa keelega pead vaevata ja tahtsin talle vastata "ma ei räägi saksa keelt". Ma polnud üldse saksa keele lainel, mistõttu esimesed sõnad tulid üldse muus keeles. Aga kujutage ette, isegi mitte inglise ega eesti, vaid VENE KEELES. Ilma naljata, ma hakkasin onule ütlema "ja nje..." enne kui sain oma mõtted saksa keele peale ümber suunatud. Kõikidest maailma keeltest mida ma oskan ja ei oska, hakkasin ma temaga vene keeles rääkima. Täiesti koomiline.

Kohale jõudes ma magasin ilmselgelt, kuna öösel oli uni lühike. Seejärel otsisin praktikamaja üles ning jalutasin niisama veidi ringi. Käisin lõpuks seal kirikuaias ka ära, millest ma varasemalt rääkinud olin. Põnev, aga kõhe.
Jõulumöll linnas on taandunud, kõik on kuidagi palju rahulikum. Imelik oli kohe. Kõht häälitses ka tühjusest ning kuna toidupoed olid kinni, käisin Subways ja ostsin einesaia. Meh...

Täna oli esimene praksipäev, kella kuueks sinna. Praktikaosakonnaks on gerontopsühhiaatria, mis esimeste kogemuste põhjal võiks tõlkes tähendada "eriti asjalik eakate hooldeosakond". Vaimustuses ei ole...
Hea uudis on see, et leppisime bossiga kokku, et ma tulen kella seitsmeks. Esiteks seetõttu, et kella kuuest seitsmeni antakse vahetust üle ehk siis kõik istuvad laua ääres ning ajavad juttu ning kuna mul kulus suur osa energiast enda üleval hoidmiseks ning mind väga ei huvitanud ka (ega saanud enamuses aru), mida nad rääkisid, on kella kuueks tulek mõttetu. Teiseks, iga päev kell viis tõusta on liiga ränk. Kolmandaks, ma ei viitsi nii vara liigutada (ja pean tunnistama, et see on peamine põhjus).

Kolm nädalat selles osakonnas. Hmm...