Tagasitee.

Ma nüüd olen viimased kaks päeva mõnuga Tallinnas lebotanud ja pole viitsinud oma tagasitee seiklustest kirjutada, aga kuna Tele 2 otsustas kell üheksa mu und segada, nii et see läks ära, siis nüüd on ideaalne aeg laiskus eemale kirjutada ning veel natuke oma seiklustest rääkida.

Kui ma lõpuks umbes 20 minutit enne rongi väljumist oma meeletult raske kohvriga rongijaama jõudsin, oli päris hea tunne, sest üks ebameeldivamaid osasid tagasiteest on möödas, vähemalt nii ma arvasin.

Ootasin ja ootasin kuni tabloole ilmus kiri, et rong jääb umbes 15 minutit hiljaks. Minu süda vajus saapasäärde. See tähendas seda, et väga suure tõenäosusega jään ma maha Weimarist väljuvast Frankfurdi rongist, kuna Jenast saabuva ning Weimarist väljuva rongi vahel oli umbes 11 minutit aega.
Lõpuks rong jõudis, vedisin end peale, jõudsin Weimarisse ja nägin, et kolmanda platvormi tablool, kus oleks pidanud olema minu Frankfurdi rongi väljumise info, oli hoopis midagi muud. Ehk siis ma olingi rongist maha jäänud. Tõesti suurepärane.

Läksin siis treppidest alla, Deutsches Bahn'i reisikeskusesse, rääkisin mure ära ning nemad andsid mulle lehe uue informatsiooniga, kuidas Frankfurti saada. Umbes poole tunni pärast väljub Weimarist Erfurti rongi ning Erfurdist istun Frankfurdi rongi peale. Rong Erfurti oli esiteks hullult kõrgete astmetega ja ma hiivasin oma kohvrit nagu idikas, teiseks läks see läbi kahtlaste kantide ja ma oleksin kahel korral peaaegu kuskil pärapõrgu peatuses rongist väljunud ning kolmandaks ei saanud ma ust lahti, jamasin sellega suure ahastusega.

Kõigele vaatamata olin Erfurdis, ootasin seal umbes pool tundi (Erfurdi rongijaamas oli eskalaator, mis oli esimene hea õnne märk reisi jooksul. Uskuge mind, minu kohvrit treppidest ja rongidest üles alla tassida ei olnud naljategu. Siiamaani tunnen käte lihastes valu) ning lõpuks suure rõõmu ja kergendustundega istusin rongile, mis mind lennujaama viib.

Umbes poole sõidu peal tuli kõlaritest teade, millest ma täpselt aru ei saanud, kuid ma tundsin, et see on midagi olulist ning puudutas lennujaama peatust ning regionaalronge. Ma juba mõtlesin, et mida nüüd... Otsisin inglise keelt kõneleva teenindaja ning tema ütles, et tehniliste viperuste tõttu ei saa me lennujaamas õigesse rongijaama sõita (see kuhu tavaliselt ICE ehk Intercity-Expressid tavaliselt lähevad) ning peame minema regionaalrongide jaama. Õnneks ei olnud tegemist minu reisivoolavust takistava jamaga, sest lennujaama jõudsime lõpuks ikkagi. Ning nagu välja tuli, siis regionaalrongijaam on poole lähemal minu terminalile kui ICE oma ehk siis ma ei pidanud poolt lennujaama läbi kappama.

Olin jõudnud lennujaama! Andsin ära pagasi, mille ülekilodes olin eelmisel päeval täiesti kindel, kuna kohver punnitas lõhkemiseni. Tuli välja, et kohver kaalub TÄPSELT 25 kilo. Minu õnn oli pöördumas. Läbisin turvaväravad, ilmselgelt piiksumise ja korraliku läbikatsumise saatel, ning istusin mõnusasti värava taha maha puhkama.

Lõpuks sain lennukisse, magasin terve tee, kogesin pehmeimat maandumist kui iial varem, rottisin lahkudes kaasa mulle lahkesti jäetud lennukivõileiva ning astusin kodumaa pinnale. Siin on liiga külm. Kevadises Frankfurdis seisin probleemideta kampsuni väel õues ning nautisin värsket õhku. Ainuke asi mida ma siin õues nautisin, oli kiiresti autosse istumine.

Siin ma nüüd siis jälle olen, tagasi Eestis :)

Ja ongi kõik.

Täpselt selline tunne ongi. Ja ongi kõik!
Kohver on pakitud (luku pidin kinni sundima, asjad punnitasid välja ning pagas on ilmselt ülekilodes, aga pole oluline), tuba on korras ning tühjendatud, kõigile on tšau öeldud ning vaim on valmis minekuks.
Täna ma ei tundnud midagi peale tohutu väsimuse. Täiesti emotsioonitu, polnud ei kurb ega rõõmus. Mitte midagi.
Praegu tahaks lihtsalt tüütu osa reisist, ehk siis kohvriga rongijaama jõudmise ning rongide vahetuse kaelast ära saada.

Mul ei ole tegelikult midagi öelda.
Oli kogemus, oli hea, oli halb, oli põnev, oli igav, oli aktiivne, oli laisk, oli kurb, oli rõõmus...

Ja nüüd ongi kõik!

Näeme tagasi Eestis!

Lumi sajab, lumi sajab, valged on kõik teed ja majad...

Ja väljas on rõve lögane...
Käisime õues jalutamas, ringkäik kesklinnas. Külm oli ja märg ka.
Ja ma pakkisin enamus asju kohvrisse juba ära. Pungil täis ning hunnik kraami veel kohvrist väljas. Nalja hakkab saama.
Aga noh, mis kinni ei jää saab kinni löödud...

Ühtegi pilti ei teinud mina, kõik tegi Eda...

 Mu nimi on jõudnud postkastile, enne äraminekut. Valele postkastile ka muidugi, aga vähemalt jäi märk maha :D

Ööd on siin mustad.

Reedene päev möödus magades, pesu pestes ja taarast loobudes. Suht kõva äri - 27 pudeli eest 6.75 raha. Kella kümneks läksin öövalvesse. Mis seal siis tehakse? Järgmiseks päevaks pannakse valmis kõik ravimid ning osakonda arvestades pole neid sugugi vähe, vaadatakse üle dokumentatsioon, koristatkse-puhastatakse, pannakse valmis hommikusöögi juurde kohv ja tee ning iga kahe tunni tagant hiilitakse palatitesse ning vaadatakse kes möllab, mida möllab, kes on elus, kes mitte jne.

Üldiselt oli rahulik valve, välja arvatud patsient, kes alguses iga kümne minuti tagant kella helistas ning üks kerge rabandus. Toimetasime meie kolleegiga köögis, järsku tormab sisse rahutu patsient koridoris olevalt vaagnalt haaratud kohvitermosega. Seejärel pöörab ringi ja lidub koridoris. Ta oli paljajalu ja nii vaikne, et keegi ei kuulnud ning mina sain tõelise šoki. Eks ta siis oma pool tunnikest kõndis mööda koridori edasi tagasi, kuni jälle palatisse läks. Ja ma pean ütlema, et öises vaikses osakonnas on suht õõvastav kui üks patsient närviliselt edasi-tagasi jalutab...

Kella poole seitsme aeg hommikul kõndisin koju ja linn oli tohutult vaikne. Nii tasast Jenat pole ma kuulnudki ja see oli mõnus. Välja arvata see krõbe nina- ja sõrmotsi näriv külm mis lõpuks ka siia on jõudnud.

Töökaaslastelt sain vahva kingituse Jena tee, tassi ning kuschelkloß'iga, mis on vahva pisike karvane pehme mänguasjake, põhineb Thüringeri regiooni traditsioonilisel toidul - kartulipelmeenidel. See oli neist nii armas ja mul oli jällegi tohutult kahju, et see kogemus otsa sai.

Täna ma magasin ilmselgelt, käisin linnapeal ning tahtsin printida, aga nagu ikka vajalikel hetkedel, printimiskoda oli ära kolinud ning uut kohta ma üles ei leidnud. Õnneks aitas korterikaaslane hädast välja ning nüüd on mul rongipilet prinditud.

Täna jõudis kohale ka tore Eesti praktikant, kes järgmised kolm kuud siin viibib. Ajasime niisama juttu.

Aga nüüdseks olen ma piisavalt väsinud, et otsad kokku tõmmata ja tuttu minna :)

Öine Jena

NommNomm

Šokolaadikollektsioon mõeldes mu õele.

 Currywurst.

Haiglatoit.

Tõhus äri

Öiselt vaikne.

Kingitus. Aitäh!

Jälle on maa valge...

...ja hommikuti pole see üldse tore.

Eile ja täna oli praktika. Ilmselgelt. Täna oli minu viimane hommikune vahetus, homme öö (ma saan kaua magada, jesss!) ning siis on kõik. Pärast homset ööd on ainsateks katsumusteks kohver ära pakkida, kuna ma olen viimasel kolmel päeval palju kola juurde ostnud, ning teisipäeval kohvirga rongijaama jõuda. See pole üldse lihtne töö, uskuge mind. Kohver on RASKE!

Eile käis jällegi teraapiakoer ja ajas karvu.
Seljaajuvedeliku punktsioon.
Patsientide veristamine.
The usual...

Täna oli mul alates kella kahest kiirem kui kunagi varem, sest kuidagi olin üksi jäänud. Ehk siis pidin kohvipausi asjad valmis panema, patsiendid kutsuma, kiiruga voodi üle nühkima ja linad-teki-padja ära vahetama, siis läksin õue patsientidega jalutama, tulin üles, võtsin uriinianalüüsi ja käisin teises osakonnas ravimite järel.
Ja siis oli kell pool neli ja ma sain minema.
Sisustasin aega jällegi ostlemisega. Siin on praegu ulmehääde hindadega kraami ning ma olen oksendamiseni šopanud. Sõna tõsises mõttes ajas mul täna iiveldama kui riidepoest välja tulin. Pärast seda otsustasin, et aitab mulle sellest jamas.
Niikuinii pean pooled vanad riided maha jätma, et uutele ruumi teha.

Täna oli mul vahepeal tohutult kurb, kui mõtlesin, et minu viibimine siin Jenas hakkab läbi saama. Väga üllatuslik emotsioon minu jaoks, ma ei oodanud, et sellist kurbust tunnen.

Eile kõndisin kaks, täna kolm ringi ümber kliinikumi. Lisaks rääkisin juttu ühe patsiendiga, kellel on kõrgharidus inglise keele vallas.

Currywurst

Täna ma käisin ostlemas ja enda kohta väga palju. Proovisin jalga oma neli paari pükse ja tulin päris mõistliku saagiga koju ka. Seega kurta pole midagi, ainuke mure on kohvrisse kraami mahutamisega, aga selle probleemi lahendamiseni on veel aega.
Samuti proovisin ära kuulsa currywursti. Minu nägemuses oli see midagi hotdogi sarnast, aga tegelikkuses oli tegemist lahtilõigatud vorstiga, mis oli kastmega üle ujutatud. Maitses nagu sardell ikka. Peaks mõne muu paiga pealt teise ostma, äkki on parem.

Aaaa ja praktikal käisin ka täna. Mängisime saalihokit, võtsin verd. Täna kõndisin ühe ringi ümber kliiniku.

Vinks-vonks.

Täna oli meid palju tööl, mis tegi päeva sedavõrd igavamaks - kaks õde, kaks õe assistenti, kaks üliõpilast ja üks naine, kelle ametinimetust ma ei tea. 18 patsiendi kohta seitse personaliliiget, luksus.
Reedese varajase vahetuse vahetasin öise vastu ehk siis lähen reede ööseks tööle. Ma olen sellega väga rahul, sest ma ei armasta hommikuti tõusta.
Ainus asi, mida ma öisetest kohustustest tean, on see, et iga kahe tunni tagant peab kõigis palatites käima ning kontrollima kas kõik on korras. Laupäeva ma magan ilmselt maha, pühapäeval pakin, sest esmaspäeval tahan ikkagi Erfurdis ära käia.

Kaasüliõpilane aitas minu projektipatsiendilt anamneesi koguda, pärast rääkisime üle. Kui saan veel dokumente näha, siis on vinks-vonks.
Rääkisime natuke lähemalt nende haridussüsteemist. Põhimõtteliselt on neil kaks nädalat koolis-kaks nädalat praktikal süsteem ning nii kolm aastat. Tema näiteks alustas oma haridusteed kahenädalase praktikaperioodiga hoopis. Ning see on väga hea süsteem, tudengid ei kuhju kokku, nii et tööd ei jätku, saad käia mõistlikult koolis ja praktikal, nii et ära ei väsi jne.
Pärast lõpetamist saavad diplomi, töötavad ning kes soovib, saab pärast kaheaastast töökogemust edasi õppida kõrgharidusega õeks ning spetsialiseeruda. See annab palgalisa ning samuti pädevus suureneb, saad teha mõningaid asju mida teine õde ei saa.
Ühesõnaga huvitav.

Lisaks võtsin ma osa tudengitele mõeldud tunnist, kus õde rääkis meile milliste diagnoosidega patsiendid osakonda tulevad, siis käis endast rääkimas üks patsient, sümptomitest jms. Pakkusime, mis diagnoosiga on tegemist ning arutlesime sel teemal. Sellised kokkusaamised pidid väga erinevate vahemikega toimuma. Vahetevahel kolm korda nädalast, mõnikord kord kuus.