Lennureis läks hästi. Lennukiga sai maha sõidetud pikki maid, et jõuda Frankfurdi lennujaamas õige väravani, kuna see on lihtsalt nii pikk (ehk siis me maandusime umbes 6.20, lennukist välja astusin umbes 6.40). Samuti kõndisin ma umbes kümme minutit pagasi kättesaamise kohta ja teised vähemalt kümme rongijaama. Piletid sain kenasti kätte, kuna seal oli tore müügionu kes kõigile mu vahvatele küsimustele vastas (näiteks stiilis "kui ma olen neljanda peatuse juures, siis sealt sõidavad rongid kahele eri poole, kust ma tean kumma peale mina istuma pean") ning mulle aknaaluse koha broneeris. Õigele rongile minek polnud sugugi keeruline, kuid õiges kohas maha tulek natuke oli, eriti suure kohvriga, kuna siis ei saa viimasel minutil ukses välja hüpata. Näiteks kärutasin ma oma hiiglasliku kohvriga mööda vahekäiku, kus see iga tooli külge koguaeg kinni jäi, ühtedest väljumisustest teiste juurde, kuna ma ei osanud rongi uksi seestpoolt lahti teha. Ja siis ma küsisin kindlasti rongist kelleltki kas ma olen üldse õige koha peal ja kas järgmine peatus on just see õige. Minu kõrvale istus üks huvitav onu, kellel oli kass kaasas. Nunnu tilluke kiisuke. Tuli välja, et õnneks väljus onu samas peatuses kus mina pidin rongi vahetama, nii et ma jälitasin teda.
Jõudsin ilusasti kohale ning koordinaator oli vastu
tulnud, kes muideks on super tore ja super hoolitsev. Pool järele jäänud
päevast püüdis ta mulle korterit otsida, kuna seda mul veel päris ei olnud.
Õnneks sattusime vedamise otsa ning see möbeleerimata tuba, mille pidin saama,
on täiuslikult möbeleeritud. Küll natuke igavavõitu, aga kaunistada saab alati.
Põhimõtteliselt me terve järgmise päeva jooksimegi ühest kohast teise, tegime
mulle trammi-bussi sooduskaardi (seda viga ma teist korda enam ei tee. Mu
elupaik on kesklinnast ja haiglatest max 10 minutilis jalutuskäigu kaugusel),
ajasime korteriasju. Sakslased on eriti lahked. Näiteks sain tekid-linad-värgid
koordinaatori käest ning käterätid tema kolleegi käest. Mis ma nendeta peale
hakkaksin. Eile seadsin ennast sisste, käisin toidupoes, mis on täiesti kõrval.
Ilmselgelt ei leidnud ma seal korvi üles, mistõttu üritasid mitut asja kätel
tasakaalus hoida ning ise samal ajal püsti jääda. See õnnestus, sain kõtu täis
ja tõmbasin lebosse. Oma n-ö korterikaaslastest olen ma näinud kolme, kahe nime
ma isegi tean. Juhuu.
Õhtuks olin ma ma rekordilise 34 tunni jooksul umbes 1 ja
natuke peale tundi maganud (lennukis, aga võib-olla peaks arvestama ka seda aega
mil ma koordinaatori kabinetis istusin ning samal ajal kui tema minu elamisega
tegeles, tegin ma kogemata laua taga mõnusa uinaku) ning kobisin juba umbes
kaheksa ajal magama.
Täna tõusin, möllasin ja tulin kohe linnapeale jalutama.
Kesklinn on hästi hubane kahe hiiglasliku ostukeskusega, millest ühe ma käisin
läbi (vähemalt ma ise arvan, et käisin, aga nagunii on mingid koridorid kusagil veel, mida ma lihtsalt ei näinud) ning teise lähen kohe, kui internetis asjad möllatud saan. Suhteliselt
harjumatu on käia ringi nii, et iga nurga peal meili kontrollida ei saa. Tänane
plaan ongi hästi palju linnaga tutvuda ning homme on esimene haiglapäev.
Sealsed töötajad teavad, et ma oskan saksa keelt, mis ei ole päris tõsi. Kuigi
mõttes pean iseendaga juba päris pikki vestlusi maha. Püüan ka mõned pildid
üles panna, aga siinse interneti aeglust arvestades kahtlen, kas see õnnestub.
Tallinn lennukilt
Osake Frankfurdikandist lennukilt
Selfie
Vaade rongi aknast
Vaade rongi aknast
Armas naabrikiisu
No comments:
Post a Comment