Kõigepealt hea uudid - ma sain internetipulga ehk siis kodus on olemas internet. Neil on väga põnev süsteem. Iga kuu ostan uue sim-kaardi internetipulga sisse. Umbes nagu telefoni kõnekaart, et iga kuu ostad uue summa raha ja saad jälle rääkida. Mina ostan iga kuu uuesti interneti ja saan rääkida. Sobib see versioon mu lühikese siinviibimise ajaks ideaalselt, kuna lepingut ei pea tegema.
Eile ning täna olin Station 2-s ehk sünnituseelses (ehkki meil on keisrilõikejärgseid pt ka) osakonnas. Minu juhendajaks on super inimene, kes kõneleb väga hästi inglise keelt, mistõttu sain ma palju rohkem informatsiooni kui päris esimesel päeval. Mõlemat hommikut alustasime visiidiga - arst ning personal (ehk siis antud hetkel ämmaemand, mina ja üks teine kohalik praktikant). Selline visiit on igapäevane (mõningate eranditega nädalavahetusel), käiakse läbi kõik patsiendid, uuritakse nende elu-olu kohta, selgitatakse mis on järgmised sammud jne. Täiesti geniaalne. Päeva jooksul tehakse vajalikud toimingud ehk siis põhiliselt KTG, antibiootikumid, ravimid, vereanalüüsid. Seal osakonnas kuulub ka õe/ämmaemanda kohustuste juurde voodite tegemine, toidu jagamine ning kuuma vee/kohvi valmistamine koridoris asuvale lauale, kust patsiendid saavad sobival ajal kuumasid jooke võtta ning mahla juua. Kella kümne paiku on igal päev hommikusöök, kus kogu personal istub koos maha ning sööb võikusid. Enne on laud ilusastile kõigile kaetud. See on jällegi üks vahva traditsioon, mida Eestis ei ole.
Üleüldse, nagu oligi arvata, on Eesti ja Saksa haiglaelus päris mitmeid erinevusi. Minu praegused kirjeldused põhinevad ainult ühe kliinikumi ning kolme päeva praktika baasil ehk siis nagu ka Eestis, on kindlasti Saksamaal osakondade ja ka inimeste tegevuste vahel palju erinevusi.
Esiteks on neil väga palju paberitööd ehk siis kui meie arvame, et õdedel Eestis on vaja palju paberit määrida, siis see on Saksa kõrval naljategu. Meie haiglates läheb enamus infost arvutisüsteemi, Saksamaal on see paberil. Arvutit kasutatakse vähe. Mulle öeldi, et praegu on testimisel laiaulatuslik virtuaalsüsteem ning eesmärk on tulevikus paberitöö arvutisse üle viia.
Teiseks panevad kanüüle Saksamaal põhiliselt arstid, osakonna ämmaemandatel on see oskus küll olemas ning vajadusel teevad seda ka. Kihvt on see, et minu Station 2 kasutab vererõhu mõõtmiseks automaatse süsteemi asemel mehhaanilist ehk stetoskoobiga kuulatlemis. Mina tegingi oma õenduskarjääri jooksul siin Saksamaal esimesed sellelaadsed vererõhumõõtmised (välja arvates muidugi koolis õppides).
Käte antiseptika on neil aga väga hästi käpas, enne ja pärast kontakti iga patsiendiga tehakse antiseptika, just nii nagu peakski.
Täna nägin ma esimest korda elus prakikas ventrogluteaalset süsti. Eestis kuulsin ma sellest esimest korda praegusel õppeaastal lastehaiguste ainega seoses. Ehk siis meile õpetati, et seda süsti tehakse lastele, kuid täna sai antud lihasesüsti täiskasvanu. Jällegi põnev erinevus.
Kõige suurem ja tuntavam vahe Eesti ja Saksa haiglate vahel on keskkond. Osakonda sisse astudes on kohe tunda mõnusat soojust ja sõbralikkust nii kolleegide kui patsientide vahel. Kõik on meeletult sõbralikud, armsad ja heatahtlikud. Pole ühtegi karmimat sõna arstide ja õdede vahel kuulnud, samuti ka ühtegi halvustavat klatšinooti (mis Eestis on ikka päris sage). Ehk siis võin julgelt öelda, et Saksa haiglakeskkond on palju parem ja patsiendisõbralikum kui Eestis.
Eesti õendus- ja ämmaemanduspraktikantide kurvastuseks pean ütlema, et Saksa praktikandid saavad palka!
Nüüd on ees mõnus nädalavahetus, kavas on veel ja veel linnaga tutvuda, olla kultuurne inimene. Esmaspäeval olen jälle Station 1-s ehk sünnitusjärgses osakonnas (imikud, jipppiiiiii!!!).
No comments:
Post a Comment