Kolm kaunist päeva...

Mulle juba tehti märkus, et ma pole kolm päeva kirjutanud. Mis on muidugi hea suur kompliment mulle. Keegi jälgib mu blogi. Yay. Trükivaev ei lähegi raisku :).

Laupäevane päev möödus traditsiooniliselt linnapeal. Ma kavatsesin pool päeva maha magada, aga pool kümme olin üleval juba. Kuigi valusa nohkarina läksin reedel umbes kell pool 10 magama ka. Seega ei olegi midagi imestada. 

Ehk siis laupäeval jalutasin lihtsalt mõned tunnid ringi, jätkuvalt üritan jõulukingitusi valida, mis muideks on väga raske töö. Senini ei ole ma väga edukas olnud. Ilmselt, nagu ikka, jääb enamus toimetusi viimasele minutile. Ma olen pooled poed ja jõuluturu ka mitu korda läbi kamminud, kuigi nagunii tuleb vell ja veel minna.

Õhtul käisin väljas, jõin hõõgõlut ning läksin samasse paigas kus eelmine laupäev lootuses mõnda tuttavat näha. Kuna kedagei ei olnud, siis mängisin terve õhtu uute inimestega noolemängu. Ühe korra jäin napilt teiseks. Ülejäänutest ei tasu rääkida.

Pühapäev oli puhtalt élu raiskamise päev. Planeerisin advendikontsertile minekut, aga ma jäin liiga pikalt lõunauinakut tegema, nii et sinna see läks. Aga kolmandal advendil käin ära. Egas ilma advendikontserdita saa.

Täna algas vana praktika uues osakonnas. Seekord lasteintensiivis.  Tegemist on tillukese osakonnaga, neli voodikohta, hetkel sees kaks patsienti. Esimese päeva põhjal ütleksin, et see meeldib mulle senistest praktikatest enim. Hommikul läksin väga suure vastumeelsusega kliinikusse, tunne oli kuidagi mittemotiveeritud, kuid päev kujunes hoopis supertoredaks. Ma ütlen alati, et inimesed on hästi toredad, aga selles osakonnas on ikka ülemõistuse toredad. Ning arstid ka. Täna vestlesime arstiga ühest patsiendist, rääkisime diagnoosist ning olukorrast Saksamaal. Väga huvitav. Personal on samuti kaasav, mida varasemalt niivõrd ei ole olnud. Kui midagi huvitavat toimub (näiteks täna oli bronhoskoopia ning maksabiopsia), siis nad kutsuvad ning ütlevad ning kuna tegemist on intensiiviga, siis ikka on see "tavaosakonnast" huvitavam. Kuidagi hästi kodune tunne on selles osakonnas. Homme lähen hea meelega tagasi.

Järgmise nädala peaksin neuroloogias veetma, aga hetkeemotsioonidest lähtudes küsiksin küll, et kas võin ka järgmine nädal intensiivis olla.