Kõigepeal laupäevast natuke veel. Ma päris viimasel hetkel otsustasin, et lähen Erasmuse seltskonnaga välja ja see oli väga hea otsus. Kõigepealt saime kokku kahe ESN-i vabatahtlikuga, kellega jalutasime jõuluturgudel ringi. Käisime püssirohutornis, nautisime tulemängu, jõime hõõgveini (ma proovisin "kuuma (Jo)Hannat, oli imelik, nagu mina :D) ning kuuma õlut (Glühbier), millesse ma suhtusin suurte eelarvamustega, kuid mis oli muideks superhea. Seejärel kohtusime hunniku teiste rahvusvaheliste tegelastega ning läksime kohta nimega FlowerPower karaoket laulma. Seal kohtusin ma teise hunniku rahvusvaheliste tegelastega. Neid on siin ikka iga nurga peal. Arutasime pikalt-laialt kultuuride erinevuste teemadel, näiteks tervitamine kahe põsemusiga, mis minu jaoks on võõras ja kummaline, kuid mulle öeldi, et harju ära ning kukuti tervitama. Selge siis. Samuti küsiti minult, et nimeta üks Balti riikide suurim erinevus. Ummmm... Ilmselgelt vastasin, et Eesti on lahe, teised mitte (see oli muidugi naljaga öeldud, nii et kallid teised Baltiriiklased, ärge solvuge). Pärast läksin uute saksa tuttavatega nende ühikasse tšillima ning kuna terve õhtu peale jätkus juttu liiga kauaks, siis ma jõudsin koju suhteliselt hilja (või vara, kuidas võtta).
Pühapäeva laisklesin ma ilmselgelt maha.
Täna algas uus praktika. Kõndisin kiiresti kartes hiljaks jääda ning kuna lõpuspurt on mäest üles, siis mu kops oli mega koos kohale jõudes ning lisaks jõudsin veerand tundi varem. Seega, Hanna, võta homme rahulikumalt! Jõudsin enne seitset vajalikku paika, mind võeti seal vastu ning juhatati edasi. Esimese nädala veedan onkoloogias, teise intensiivis ja kolmanda nädala osakonna saan ise valida. Ühelt poolt on super, et ma saan mitmeid osakondasid külastada, kuid teisalt ei aita see sugugi kaasa eesmärkide püstitamisele ning täitmisele ja õendusloo kirjutamisele.
Päeva ise möödus aga kiiresti ja tegusalt. Huvitavam kui emadushooldus. Inglise keelt keegi ei räägi, nii et ma suhtlesin ainult saksa keeles. Arusaamine on mul päris hea, aga ise rääkida on keeruline. Üks õdedest oli hüperaktiivne ja käis mulle suhteliselt närvidele, kuid samas hullult meeldis. Tema on sellist tüüpi inimene, kes tahab, et täpselt tema meetodil ning tema harjutud tegevusplaani kohaselt toimitaks ning mulle see ei meeldi. Lõpptulemus on sama (pole vahet kas ma võtan enne NaCl või ravimi, kokku tuleb sama kompott). Samuti ütles ta mulle koguaeg Johanna, nii et ma parandasin teda sada korda ning ta küsis minu käest koguaeg kui ma midagi tegin: "Johanna, kas kõik on ikka korras, kõik hästi?". Ei ole, selle kahe sekundiga, mil ma NaCl süstlasse tõmbasin, jõudis mu maailm kokku variseda ning nüüd on kõik korrast ära...
Teisalt oli ta hästi kaasahaarav ning saksa keelt kõnelev, nii et keelepraktika tuleb selles osakonnas väga kõva. Nagu ikka olid kõik inimesed supersõbralikud ja vastutulelikud, kuid tundusid palju närvilisemad kui nt naistekliiniku personal.
Homme lähen hea meelega sinna, kuid siis on juba uued inimesed tööl.
Uued inimesed, uued kogemused...
No comments:
Post a Comment