Kõigepealt jõudsin rongijaama üle poole tunni varem, siis jõudsin lennujaama üle nelja tunni varem. Ootasin ja ootasin, lõpuks andsin pagasi ära, turvavaäravatest läbi ja nüüd ootan värava taga.
Mõtlesin, et otsin õige värava üles ning lähen siis tagasi poodide juurde, aga see värav on lihtsalt LIIGA kaugel ja ma ei viitsi tagasi minna. Ilma naljata, värav A69 (hihihihi) on kõige kaugem maailmas.
Teekond ise möödus täiesti rahulikult ja äpradusteta. Välja arvatud see, et ma pidin oma suure kohviga kolme vaguni jagu mööda kitsast vahekäiku kõndima, et oma istumiskohani jõuda. Ja ma tegin poolele terminal ühele ringi peale, sest otsisin A halli, ise olin B hallis ning kui lõpuks õigesse kohta jõudsin, tuli välja, et see oli põhimõtteliselt B kõrval. Ning check-in masinad on hullud tüütused ja ei lasknud mul esimese korraga toimingut lõpetada. Ja suur kohver on ikka hale tüütus.
Hästi kummaline on see, et turvavärav on nagu piir kahe täiesti erineva maailma vahel. Ühel pool käib elu, inimesed liiguvad, elevust on palju. Teisel pool istud värava taga mõnusas rahus ja vaikuses ning vaatad aknast välja.
Nüüd juba vaataksin parema meelega lennuki aknast välja.
Lisan mõned pildid, mis on enamuses varasemalt tehtud, aga pole oma kohta veel siia leidnud.
Jõulumeeleolu
Jena on tõesti kaunis.
Mingi jõuluelukas.
Nom-nom-nom.
Rongijaamad on kõhedad.
Hello!
No comments:
Post a Comment