Reedel oli praktikal tõesti igav päev. Mu spetsiaalprojekt magas rohkem kui tavaliselt ehk siis ma tegelesin temaga vähem ja tagatipuks läks ta oma kohalikku haiglasse ära ka. Nii et ma siis töllasin igavas osakonnas, kuni ma enam ei kannatanud ja läksin tagasi intensiivi. Seal sain näha kuidas imiku silmi uuritakse - suhteliselt brutaalne. Kuna viimane päev oli, sain kolleegidelt väikese kaardikese jõuluvanašokolaadiga. Väga armas. Ma tahtsin neile Eesti šoksi viia, aga pakk ei jõudnud neljapäeval kohale. Aga ilmselgelt, kui reedel koju jõudisn, oli pakk kapi peal. Ma ei pidanud isegi ise postkontorisse minema. Kohukesed olid enamuses umbes kümme päeva vanad, paar tükki olid ainult neli, nii et ma ühe maitsesin ikkagi ära. Olen veel elus.
Väike hilinemine mind ei takista, nii et ma lähen käin täna osakonnast läbi ja viin ikkagi magusat.
Mis viib mind selleni, et ma täna hommikuks sõin maru agaralt Eesti šokolaadi ja murdsin hambast tüki ära.
Bravo, Hanna, bravo!
No comments:
Post a Comment