Kaks päeva praktikat on möödunud kõrvalosakonnas ning kaks päeva olen ma imikutega tegelenud - kussutanud, toitnud, mähkusid vahetanud, vannitanud. Ja see on olnud tohutult vahva. Ning vaatamata sellele, et pisikesed on tõeliselt kurnavad, mu patareid on tühjad ning ma funktsioneerin praktiliselt ainult aurude peal, on mul tõsiselt kahju, et homme on viimane päev ning ma pean kogu selle armsuse ja hellusega hüvasti jätma. Täiesti ausalt ilustamata ütlen, et need viimased kaks nädalat on olnud mu senise õpikarjääri parimad praktikad. Imikud on minu teema, me sobime hästi...
Täna ostsin rongipileti ära. Maksin kümme eurot vähem kui Frankfurdist siia sõites. Müüjatädi oli nii vahva. Ütles mulle, et ta ei räägi inglise keelt, aga siis oluliste saksakeelsete sõnade juurde ütles kohe inglise keelse, et ma saaksin ikka aru, et istekoht on akna juures, Weimaris pean rongi vahetama, elu on lill...
Kahju, et pakk Eestist õigeaegselt kohale ei jõudnud. Tahtsin väga-väga osakonda kodumaist kommi viia, aga nüüd peavad nad leppima Saksa kommikarbiga. Mis minu meelest on ääretult kurb.
Ääretult kurb, aga ääretult paratamatu...
No comments:
Post a Comment