See töönädal on olnud tõesti super. Antud osakond sobib mulle maru hästi, nagu valatult. Ma tunnen end seal mugavalt, asjalikult, kollektiivi kuuluvalt ning hommikuti astun positiivse tundega tööle. See osakond meeldib mulle isegi nii väga, et ma ei pane pahaks kui kolleegid ei tea, et eesti keel eksisteerib. Tegelikult ma ei pane seda ammu enam kellelegi pahaks, see pakub mulle pigem lihtsalt nalja.
Täna oli aeglasem kui tavaliselt, kuna hetkel on ainult üks laps sees. See-eest sain tutvuda enneaegsete osakonnaga. Pole võimalik, et üks inimene saab nii tilluke olla. 600 grammi, 800 grammi... Täiesti uskumatu.
Täna tekkis meil eetilisuse diskussioon kolleegiga - 22 nädala sündinud 400 grammi kaaluv laps kellel on esimese elukuu jooksul juba mitmeid komplikatsioone ja probleeme tekkinud. Keegi ei oska ennustada, milline saab tema elukvaliteet olema, kuid täisväärtuslik kindlasti mitte. Tekib küsimus, kas see on seda väärt? Kas üks laps peaks nii elama?
Päris palju paneb laste intensiiv mõtlema elu peale, lastevanemate isekuse peale. Ühe aastane hingamisaparaadi all, kes pole muud elu näinud kui ainult oma voodi... See on päris raske.
Täna ma hakkasin tõsiselt mõtlema oma tulevase karjääri peale. Senini olen ma tundnud väga tugevat tõmmet kiirabi-erakorralise meditsiini poole, kuid pärast seda kahte nädalat, eriti praegust nädalalt, lastega tegelemist mõtlen ma päris tõsiselt, et lapsed, eriti just väikelapsed/imikud on võib-olla rohkemgi minu teema. Ühelt poolt on see kõik nii kurb, palju emotsionaalsemalt mõjuv kui täiskasvanutega töötamine, kuid teiselt poolt pakub see palju rohkem rõõmu. Näha väikest patsienti naeratamas ning teades, et sina oled tema olemise paremaks teinud.
Hea uudis on see, et saan ka järgmiseks nädalaks intensiivi jääda ning ma ootan seda juba suure huviga. Ma väga hea meelega teeksin psühhiaatri praktika asemel veel kolm nädalat intensiivi. Aga mida ei saa, seda ei saa...
Tänaseks olid mul suured plaanid minna pesu pesema ja ringi toimetada, aga pärast koju jõudmist, söömist ning lugemist jõudis kogu selle nädala pinge, stress ja väsimus kohale ning ma jäin mõnusasse unne. Kuid homme on ka päev, aega ringi toimetada küll ja küll.
Ilm siin pakub mulle ikka ja jälle nalja. Lund pole põhimõtteliselt kusagil näha, täna päike lõõskas. Eales ei ütleks, et käes on detsembri keskpaik. Siin on küll külm, kuid mitte külm-külm. Ning siinne jahedus on teistsugune. See ei ole mõnus ja karge nagu Eestis, vaid vastik niiske naha alla pugev kõledus.
No comments:
Post a Comment