Hanna hetked Saksamaal.: Troopiline puhkus.

Täna puhkasin ma pool tunnikest troopikas ehk siis käisin botaanikaaias. Ma küll pole aastaid Tartu omas käinud, kuid minu mäletamist mööda on meie oma suurem. Sees oli mõnus ja soe. Kuigi sellises kliimas elamist ma küll ette ei kujutaks, kuum ei olnud, kõigest 20 kraadi, aga nii niiske. Ebameeldiv.

Kui ma ringi sees ära olin teinud, avastasin hoiatava sildi, mis kõik võib botaanikaaias juhtuda. Üks punkt hoiatas troopikamaja tiigis pesitsevate piraajade eest. Kuna ma esimesel ringil ühtegi ei näinud, siis lippasin ruttu tagasi, et päris elus piraajat näha. Milline pettumus. Nad olid nii armsad ja pisikesed, mitte üldse sellised koletised nagu multikates näidatakse, aga näppu vette ma ikkagi ei toppinud, kuna nende hambaid arvestades oleks see ilmselt väga ebameeldiv kogemus olnud.
Õues ei olnud muidugi midagi vaadata, vähemalt minu kogenematule taimesilmitsejale küll mitte. Turnisin ringi ja püüdsin mudastel radadel püsti jääda.

Lisaks käisin optikamuuseumis. Õnneks oli neil pakkuda ka audiogiide, mis tegi kogemuse huvitavamaks. Ma kõike ei viitsinud kuulata, ruumi sissejuhatused ning mõned mulle põnevamad väljepanekud kuulasin ära.
Näitus oli kolme korruse peal. Keldrikorrus oli kõige huvitavam - hologrammid ning Carl Zeissi töökoda. Pilte ei võinud kusagil kahjuks teha. Seal oli üks hästi vahva hologramm, poolkuu kujuline ning kui paremalt vasakule kõndisid, nägid kuidas üks mees suitsu tõmbas. Ma olin nagu idikas, viis minutit kõndisin edasi tagasi selle hologrammi ees ja itsitasin. Töötajatel on turvavideoid vaadates meelelahutus olemas.

Esimesel korrusel oli ülevaade Jena optika ajaloost, sellega seotud inimestest, teleskoopidest, prillidest jne. Samuti fotograafia ajalugu, mis oli päris huvitav. Teisel korrusel oli üks ruum planetaariumiseadmetega. Said nuppe vajutada ja siis stendid pöörlesid ja tulukesed põlesid, aga kuna ma katsusin jõik läbi, aga poolte ajal ei toimunud midagi, siis ma täpselt ei tea, millised lahedad efektid seal olema pidid.

Lisaks jalutasin ringi, jõin kohvi. Sõin alles kell neli, sest kodus ei viitsinud midagi teha, kuna ma ärkasin nii hilja ning kui majast välja astusin, otsustasin käia lähedal asuvas pagariäris ja midagi kaasa osta. Seal olid ainult magusad küpsetised. Ostsin ainult kohvi. Siis mõtlesin, et suva, käin enne muuseumis ära. Pärast seda astusin ühte kohvikusse sisse, oli täis. Siis teise, seal ei pakutud süüa ning võtsin ainult kohvi. Seejärel läksin kohe botaanikaaeda ja jalutasin niisama, kuni lõpuks kusagilt õueletist mingi juustusaia ostsin. Selleks hetkeks olin ma liigsest kohvist ja näljast laksu all ning ringi jalutades eksisin ära. Aga nagu Jenas kombeks, siis kuhugi kaduda ei ole. Leidsin lõpuks tuttava tänava ning jõudsin koju.

Botaanikaaial on oma kiisu.

Troopiline aasia. Kahe sammu kaugusel oli troopiline Aafrika. Paari minutiga jalutasin pool maailma läbi. Ja milline reis see oli...

Miskipärast arvavad inimesed, ei jube lahe on taimele endast märk maha jätta ning midagi graveerida. Nagu koerad, kes igale poole pissivad, et oma territooriumi märgistada.