Täna nägin esimest korda elus täiskasvanul kanüüli jalal, see oli omapärane. Lisaks nasogastraalsondi paigaldust (mida muideks tegi ka arst) ja fikseerimist, mis kahjuks (või õnneks) möödus vastupanu osutamata. Vahepeal ma mõtlen, et huvitav miks siinsed õed kolm aastat koolis käivad. Mis nad seal õpivad, mida nende igapäevatöös vaja peaks minema (eriti arvestades sellega, et õdede assistendid, mis meie mõistes võiks olla põetaja, tegelevad vahepeal õdede tööga. Näiteks süstid. See on küll osakonniti erinev, aga olen märganud). Siiski ma väga kiidan Saksa õdesid. Professionaalsed, asjalikud ning ilmselt selle energia, mida Eesti õed kasutavad ravimite manustamiseks, kanüülide, sondide ja pordinõelade paigaldamiseks, suunavad Saksa õed patsientide heaolule.
Samuti meeldib mulle siinsete õdede-arstide vaheline suhtlemine. Vaba, eesnimede baasil, asjalik. Pole sellist ülema-alluva õhkkonda, mida ma Eestis olen märganud. Istutakse kõik koos laua taga, arutatakse patsientide lugu ja saatust ning võetakse vastu otsuseid. Ideaalne.
Võõrkeele kõnelemisest olen ma samuti ühe olulise fakti selgeks saanud. Käänetel, pööretel, eessõnadel ja muul grammatilisel plämal pole tegelikult mingit tähtsust (vähemalt esialgu). Sõnavara on kõige olulisem. Kui sa oskad õiged sõnad ritta seada, siis sinust saadakse aru, olenemata sellest, kas sa räägid minevikus, olevikus või tulevikus. Grammatikageeniusest on vähe kasu kui sõnavara on puudulik. Ehk siis siit moraal - kooli ajal mõttetuna tundunud sõnavara tuupimine on väga tähtis!
Aga nüüd teistel teemadel - ostsin poest mustikaid. Nägid välja kultuursed ning maitsesid kultuurselt. Kuid üldse mitte nagu mustikad.
Teraapiakutsa. Ma tahtsin temaga koos pilti teha, aga poole sessiooni aeg kutsuti mind ära ja ma ei saanudki.
Minu ergoteraapia.
No comments:
Post a Comment