Teist korda tulek oli kindlasti vähem entusiastlikum kui esimene. Olin Eestis veedetud kahe nädalaga juba mõnusasse kodurütmi saanud ning hästi aega veetnud (tänud kõigile, kes selle võimalikuks tegid. LOL). Jenasse jõudes oli osalt tuttavlik tunne, kuid samas oli kõik kuidagi teistmoodi ja võõras.
Mulle üldiselt meeldib reisida, aga mu kannile kindlasti mitte. Ta karjus lennukis (kus muideks seekord ei saanud üldse head sööki, mingi kuiv soe sai möksiga) suurest ahastusest. Kahjuks ei olnud seal ruumi, et akrobaatiliste manöövritega ahtri valukarjeid vaigistada. Lisaks lõin pea haledalt ära kui lennuki rattad maandumisel asfalti puudutasid, sest ma magasin nii sügavalt ning ei pannud tähele kui see aeg kätte jõudis. Rongis istusin ma see-eest üksinda ja kasutasin ruumi täiega ära. Ühele istmele panin õlakoti ja toetasin sinna künarnukile oma pea. Kohvri panin istme ette, nii et see moodustas laua, kuhu mugavalt arvutit toetada. Jalad olid üldse kusagil teadmata kadunud... Minu eesoleva pingi vastas istus üks naisterahvas, kes istmetevahelisest pilust mind vahepeal kahtlaselt piidles, aga antud hetkel oli mulle mugavus olulisem kui eneseväärikus ja ma ei lasknud end sellest üldse häirida.
Teine põnev hetk tekkis teises rongis, kui ümber olin istunud. Minu vastas küsis onu kuhu peatusesse me jõuame ja ma ei viitsinud oma vigase saksa keelega pead vaevata ja tahtsin talle vastata "ma ei räägi saksa keelt". Ma polnud üldse saksa keele lainel, mistõttu esimesed sõnad tulid üldse muus keeles. Aga kujutage ette, isegi mitte inglise ega eesti, vaid VENE KEELES. Ilma naljata, ma hakkasin onule ütlema "ja nje..." enne kui sain oma mõtted saksa keele peale ümber suunatud. Kõikidest maailma keeltest mida ma oskan ja ei oska, hakkasin ma temaga vene keeles rääkima. Täiesti koomiline.
Kohale jõudes ma magasin ilmselgelt, kuna öösel oli uni lühike. Seejärel otsisin praktikamaja üles ning jalutasin niisama veidi ringi. Käisin lõpuks seal kirikuaias ka ära, millest ma varasemalt rääkinud olin. Põnev, aga kõhe.
Jõulumöll linnas on taandunud, kõik on kuidagi palju rahulikum. Imelik oli kohe. Kõht häälitses ka tühjusest ning kuna toidupoed olid kinni, käisin Subways ja ostsin einesaia. Meh...
Täna oli esimene praksipäev, kella kuueks sinna. Praktikaosakonnaks on gerontopsühhiaatria, mis esimeste kogemuste põhjal võiks tõlkes tähendada "eriti asjalik eakate hooldeosakond". Vaimustuses ei ole...
Hea uudis on see, et leppisime bossiga kokku, et ma tulen kella seitsmeks. Esiteks seetõttu, et kella kuuest seitsmeni antakse vahetust üle ehk siis kõik istuvad laua ääres ning ajavad juttu ning kuna mul kulus suur osa energiast enda üleval hoidmiseks ning mind väga ei huvitanud ka (ega saanud enamuses aru), mida nad rääkisid, on kella kuueks tulek mõttetu. Teiseks, iga päev kell viis tõusta on liiga ränk. Kolmandaks, ma ei viitsi nii vara liigutada (ja pean tunnistama, et see on peamine põhjus).
Kolm nädalat selles osakonnas. Hmm...
No comments:
Post a Comment