Minu vabandused pausi pärast. Üleeile ma unustasin blogi ära, sest ma olin nii ametis oma elu raiskamisega, et muu läks meelest. Eile oli lihtsalt liiga hilja.
Lubagem ma esitlen teile ülevaatlikult praeguse praktika ajakava - kella seitsmest 12ni toimetan vahelduva eduga, kella 12st poole neljani sülitan lakke. Mis muideks on raske töö, seal on väga kõrged laed.
Üleeile käis koer osakonnas. Ta on ka omamoodi teraapia patsientidele, paneb nad naeratama ja on niisama armas. Tegin pai ja kõik kohad olid karvu täis, kui armas...
Samuti käisin eile ergoteraapias. Otsustasin, et mul on ka teraapiat vaja ning hakkasin käsitööd tegema. Mõjus hästi, aeg läks kiiremini mööda ja ma sain kiiremini koju.
Esimene nädal möödus suhteliselt kiiresti, mida ilmselt oligi arvata. Vaikselt hakkab mulle kohale jõudma, et elu Jenas saab varsti otsa. Emotsioonid on väga varieeruvad "jesssssssss, koju" kuni "juba läbi :(".
Minu esimestel siinoldud nädalatel kogetud huviemotsioonid linna vastu on muidugi kadunud, praegu on mu ainsaks huviks koolitöödega ühele poole saada, mis ei ole üldse nii lõbus kui ringi jalutada ja turist olla.
Ma ikka armastan üksi elamist. Praegu on mitu korda nii olnud, et ma tahan mõnusasti köögis kokata, aga see on hõivatud korterikaaslase ja tema sõprade poolt. Täna hommikul sama lugu. Väga õnnelikuks ei tee, kui oled oma peas mõnusa hommikueine planeerinud, aga tegelikkuses võtad õuna tuppa kaasa ja närid seda. Sinna jäämist ja kokkama hakkamist ma väga sobivaks ei pea, isegi mu suur ego arvas, et nii ei tasu teha. LOL.
Minuga võttis ühendust üks füsioteraapia tudeng, kes ka Jenasse praksi tegema plaanib tulla. Ta saabab täpselt enne kui ma lahkun. Väga lahe, mul on tunne nagu annaksin pärandit edasi :D. Järgmine Eesti tudeng tuleb Jenat vallutama!
No comments:
Post a Comment