"Ära ole nii kuri".

See nädal on tõesti mööda lennanud. Mis annab lootust, et ka järgmisel nii on või siis vastupidi, tasakaaluks sellele nädalalae, järgmine venib ja venib. Eks siis näis.

Praktikal läheb klassikalist rada pidi. Täna lugesin mobiilist raamatut kui töö otsa sai. Eile jalutasin patsientidega kolm ringi ümber psühhiaatriakliiniku, täna ainult ühe (vihma hakkas sadama). Täna käis juuksur osakonnas, mis motiveeris ka mind ennast väikest juukselõikust korraldama. Pügasin veidi kiharaid kodus. Auku juustesse ei lõiganud, ärge muretsege.

Täna ütles mulle üks patsient "ära ole nii kuri". Ilmselt olin tüüpilise eestlase näoga ning vannitoa akent kinni pannes sulgus see julma pauguga, nii et ta arvas ilmselt et ma olen pahas tujus. Ma tegelikult olin küll närvis, sest kui päevast-päeva dementsusega kokku puutuda, siis mingi hetk kisub närvid pingule küll. Mu nägu võis seda reeta, aga akna värk oli küll täiesti kogemata.

MIda põnevat ma teinud olen, mida põnevat ma teinud olen...?
Maasikaid ostsin täna. Julmalt suured (nagu ka need mustikad). Umbes seitsmest maasikast üks maitses nagu päris. Teised maitsesid nagu suur hunnik punast magusat vett.

Jah, mu élu on praegu nii põneva paiga peal, et maasikate ostmisest on kujunenud päeva tippsündmus...

Ma olen omandanud sotsiaalse väikejutu tasemel saksa keele.
Täna nägi üks vestlus välja umbes selline:
Patsient: "Värske õhk on mõnus."
Mina: "Jah on küll."
Patsient: "Täna pole üldse külm."
Mina: "Jah, eile oli külmem."
Patsient: "Sadama hakkas."
Mina: "Sajab jah."
Patsient: "Bla, bla, bla (mingi pikk jutt saksa keeles)."
Mina: "Mhmh".