Üldiselt oli rahulik valve, välja arvatud patsient, kes alguses iga kümne minuti tagant kella helistas ning üks kerge rabandus. Toimetasime meie kolleegiga köögis, järsku tormab sisse rahutu patsient koridoris olevalt vaagnalt haaratud kohvitermosega. Seejärel pöörab ringi ja lidub koridoris. Ta oli paljajalu ja nii vaikne, et keegi ei kuulnud ning mina sain tõelise šoki. Eks ta siis oma pool tunnikest kõndis mööda koridori edasi tagasi, kuni jälle palatisse läks. Ja ma pean ütlema, et öises vaikses osakonnas on suht õõvastav kui üks patsient närviliselt edasi-tagasi jalutab...
Kella poole seitsme aeg hommikul kõndisin koju ja linn oli tohutult vaikne. Nii tasast Jenat pole ma kuulnudki ja see oli mõnus. Välja arvata see krõbe nina- ja sõrmotsi näriv külm mis lõpuks ka siia on jõudnud.
Töökaaslastelt sain vahva kingituse Jena tee, tassi ning kuschelkloß'iga, mis on vahva pisike karvane pehme mänguasjake, põhineb Thüringeri regiooni traditsioonilisel toidul - kartulipelmeenidel. See oli neist nii armas ja mul oli jällegi tohutult kahju, et see kogemus otsa sai.
Täna ma magasin ilmselgelt, käisin linnapeal ning tahtsin printida, aga nagu ikka vajalikel hetkedel, printimiskoda oli ära kolinud ning uut kohta ma üles ei leidnud. Õnneks aitas korterikaaslane hädast välja ning nüüd on mul rongipilet prinditud.
Täna jõudis kohale ka tore Eesti praktikant, kes järgmised kolm kuud siin viibib. Ajasime niisama juttu.
Aga nüüdseks olen ma piisavalt väsinud, et otsad kokku tõmmata ja tuttu minna :)
Öine Jena
NommNomm
Šokolaadikollektsioon mõeldes mu õele.
Currywurst.
Haiglatoit.
Tõhus äri
Öiselt vaikne.
Kingitus. Aitäh!
No comments:
Post a Comment