...ja hommikuti pole see üldse tore.
Eile ja täna oli praktika. Ilmselgelt. Täna oli minu viimane hommikune vahetus, homme öö (ma saan kaua magada, jesss!) ning siis on kõik. Pärast homset ööd on ainsateks katsumusteks kohver ära pakkida, kuna ma olen viimasel kolmel päeval palju kola juurde ostnud, ning teisipäeval kohvirga rongijaama jõuda. See pole üldse lihtne töö, uskuge mind. Kohver on RASKE!
Eile käis jällegi teraapiakoer ja ajas karvu.
Seljaajuvedeliku punktsioon.
Patsientide veristamine.
The usual...
Täna oli mul alates kella kahest kiirem kui kunagi varem, sest kuidagi olin üksi jäänud. Ehk siis pidin kohvipausi asjad valmis panema, patsiendid kutsuma, kiiruga voodi üle nühkima ja linad-teki-padja ära vahetama, siis läksin õue patsientidega jalutama, tulin üles, võtsin uriinianalüüsi ja käisin teises osakonnas ravimite järel.
Ja siis oli kell pool neli ja ma sain minema.
Sisustasin aega jällegi ostlemisega. Siin on praegu ulmehääde hindadega kraami ning ma olen oksendamiseni šopanud. Sõna tõsises mõttes ajas mul täna iiveldama kui riidepoest välja tulin. Pärast seda otsustasin, et aitab mulle sellest jamas.
Niikuinii pean pooled vanad riided maha jätma, et uutele ruumi teha.
Täna oli mul vahepeal tohutult kurb, kui mõtlesin, et minu viibimine siin Jenas hakkab läbi saama. Väga üllatuslik emotsioon minu jaoks, ma ei oodanud, et sellist kurbust tunnen.
Eile kõndisin kaks, täna kolm ringi ümber kliinikumi. Lisaks rääkisin juttu ühe patsiendiga, kellel on kõrgharidus inglise keele vallas.
No comments:
Post a Comment