Vinks-vonks.

Täna oli meid palju tööl, mis tegi päeva sedavõrd igavamaks - kaks õde, kaks õe assistenti, kaks üliõpilast ja üks naine, kelle ametinimetust ma ei tea. 18 patsiendi kohta seitse personaliliiget, luksus.
Reedese varajase vahetuse vahetasin öise vastu ehk siis lähen reede ööseks tööle. Ma olen sellega väga rahul, sest ma ei armasta hommikuti tõusta.
Ainus asi, mida ma öisetest kohustustest tean, on see, et iga kahe tunni tagant peab kõigis palatites käima ning kontrollima kas kõik on korras. Laupäeva ma magan ilmselt maha, pühapäeval pakin, sest esmaspäeval tahan ikkagi Erfurdis ära käia.

Kaasüliõpilane aitas minu projektipatsiendilt anamneesi koguda, pärast rääkisime üle. Kui saan veel dokumente näha, siis on vinks-vonks.
Rääkisime natuke lähemalt nende haridussüsteemist. Põhimõtteliselt on neil kaks nädalat koolis-kaks nädalat praktikal süsteem ning nii kolm aastat. Tema näiteks alustas oma haridusteed kahenädalase praktikaperioodiga hoopis. Ning see on väga hea süsteem, tudengid ei kuhju kokku, nii et tööd ei jätku, saad käia mõistlikult koolis ja praktikal, nii et ära ei väsi jne.
Pärast lõpetamist saavad diplomi, töötavad ning kes soovib, saab pärast kaheaastast töökogemust edasi õppida kõrgharidusega õeks ning spetsialiseeruda. See annab palgalisa ning samuti pädevus suureneb, saad teha mõningaid asju mida teine õde ei saa.
Ühesõnaga huvitav.

Lisaks võtsin ma osa tudengitele mõeldud tunnist, kus õde rääkis meile milliste diagnoosidega patsiendid osakonda tulevad, siis käis endast rääkimas üks patsient, sümptomitest jms. Pakkusime, mis diagnoosiga on tegemist ning arutlesime sel teemal. Sellised kokkusaamised pidid väga erinevate vahemikega toimuma. Vahetevahel kolm korda nädalast, mõnikord kord kuus.