Tõmmake tagasi oma saksa kohusetunnet.

Tänane päev praktikal oli üsna tegevusetu. Hommik algas tädi pesemisega, mis oli isegi päris humoorikas, kuna niipalju kui ma temast aru sain, oli tegemist väga naljaka jutuga tädiga (või siis ma sain valesti aru, sest ma ei oska saksa keelt). Lisaks muudele igapäevastele tegevustele käisime patsientidega õues jalutamas. Neil võis tõesti mõnus olla, aga mul oli õhukese vormiriietuse peal pisike jakk ja õues oli tuuline, nii et ma külmetasin oma organeid.
Lisaks käisin ergoteraapias, mis on lihtsalt pidulik sõna käsitööteraapia kohta. Patsiendid punusid korvi, viltisid, värvisid, mida iganes muud. Ja nad on selles väga osavad. Tasa sõuad, kaugele jõuad...
Tänase päeva hea uudis on see, et ma leidsin lühema tee praksi, tänu millele võidan umbes kaks minutit, mis hommikuti on väga pikk aeg.

Osakonnas on üks tädi, kes kardab asju üksi teha, mistõttu sööma jalutades hoian tal käest kinni ja me läheme koos. Tänutäheks musitab ta mu kätt vahetpidamata. "Hei, tädi. Me tunneme teineteist ainult kolm päeva, ma arvan, et meie suhe liigub liiga kiiresti".

Kodus tegin küpsiseid, mis jäid eile valmis tegemata, kuna ma magasin. Mõlemad taignad on ka ise tehtud. Eile, kui sõtkusin kausis liivatainast, küsis korterikaaslane minu käest, et mida ma teen...Eee...Suppi keedan.
Samuti veetsin ma päris suure osa õhtust stressates kuhjunud koolitööde pärast. Aga ega see tähenda, et ma midagi ette võtsin, et olukorda parandada. Ma vaatasin seriaale.

Aga nüüd väike pildigalerii silmailuks.

Nüüd ma saan öelda, et olen käinud J.S. Bachi sünnilinnas. Rongiga. Korraks läbi sõitnud. Aknast seda silti vaadates.

Kirikupark...

...mis on tegelikult hästi ilus (ja õõvastav, kuna seal on hauaplaadid müüri peal ja all ja keskel ja igal pool).

Ma miskipärast arvan, et see hambaarst on pankrotis. Mina küll sinna ei läheks :S

Kõige kurvemate silmadega poiss.

Ergoteraapia.

Küpsised enne ahju.

Küpsised pärast ahju.

Küpsised pärast põrguleeke.