Tagasitee.

Ma nüüd olen viimased kaks päeva mõnuga Tallinnas lebotanud ja pole viitsinud oma tagasitee seiklustest kirjutada, aga kuna Tele 2 otsustas kell üheksa mu und segada, nii et see läks ära, siis nüüd on ideaalne aeg laiskus eemale kirjutada ning veel natuke oma seiklustest rääkida.

Kui ma lõpuks umbes 20 minutit enne rongi väljumist oma meeletult raske kohvriga rongijaama jõudsin, oli päris hea tunne, sest üks ebameeldivamaid osasid tagasiteest on möödas, vähemalt nii ma arvasin.

Ootasin ja ootasin kuni tabloole ilmus kiri, et rong jääb umbes 15 minutit hiljaks. Minu süda vajus saapasäärde. See tähendas seda, et väga suure tõenäosusega jään ma maha Weimarist väljuvast Frankfurdi rongist, kuna Jenast saabuva ning Weimarist väljuva rongi vahel oli umbes 11 minutit aega.
Lõpuks rong jõudis, vedisin end peale, jõudsin Weimarisse ja nägin, et kolmanda platvormi tablool, kus oleks pidanud olema minu Frankfurdi rongi väljumise info, oli hoopis midagi muud. Ehk siis ma olingi rongist maha jäänud. Tõesti suurepärane.

Läksin siis treppidest alla, Deutsches Bahn'i reisikeskusesse, rääkisin mure ära ning nemad andsid mulle lehe uue informatsiooniga, kuidas Frankfurti saada. Umbes poole tunni pärast väljub Weimarist Erfurti rongi ning Erfurdist istun Frankfurdi rongi peale. Rong Erfurti oli esiteks hullult kõrgete astmetega ja ma hiivasin oma kohvrit nagu idikas, teiseks läks see läbi kahtlaste kantide ja ma oleksin kahel korral peaaegu kuskil pärapõrgu peatuses rongist väljunud ning kolmandaks ei saanud ma ust lahti, jamasin sellega suure ahastusega.

Kõigele vaatamata olin Erfurdis, ootasin seal umbes pool tundi (Erfurdi rongijaamas oli eskalaator, mis oli esimene hea õnne märk reisi jooksul. Uskuge mind, minu kohvrit treppidest ja rongidest üles alla tassida ei olnud naljategu. Siiamaani tunnen käte lihastes valu) ning lõpuks suure rõõmu ja kergendustundega istusin rongile, mis mind lennujaama viib.

Umbes poole sõidu peal tuli kõlaritest teade, millest ma täpselt aru ei saanud, kuid ma tundsin, et see on midagi olulist ning puudutas lennujaama peatust ning regionaalronge. Ma juba mõtlesin, et mida nüüd... Otsisin inglise keelt kõneleva teenindaja ning tema ütles, et tehniliste viperuste tõttu ei saa me lennujaamas õigesse rongijaama sõita (see kuhu tavaliselt ICE ehk Intercity-Expressid tavaliselt lähevad) ning peame minema regionaalrongide jaama. Õnneks ei olnud tegemist minu reisivoolavust takistava jamaga, sest lennujaama jõudsime lõpuks ikkagi. Ning nagu välja tuli, siis regionaalrongijaam on poole lähemal minu terminalile kui ICE oma ehk siis ma ei pidanud poolt lennujaama läbi kappama.

Olin jõudnud lennujaama! Andsin ära pagasi, mille ülekilodes olin eelmisel päeval täiesti kindel, kuna kohver punnitas lõhkemiseni. Tuli välja, et kohver kaalub TÄPSELT 25 kilo. Minu õnn oli pöördumas. Läbisin turvaväravad, ilmselgelt piiksumise ja korraliku läbikatsumise saatel, ning istusin mõnusasti värava taha maha puhkama.

Lõpuks sain lennukisse, magasin terve tee, kogesin pehmeimat maandumist kui iial varem, rottisin lahkudes kaasa mulle lahkesti jäetud lennukivõileiva ning astusin kodumaa pinnale. Siin on liiga külm. Kevadises Frankfurdis seisin probleemideta kampsuni väel õues ning nautisin värsket õhku. Ainuke asi mida ma siin õues nautisin, oli kiiresti autosse istumine.

Siin ma nüüd siis jälle olen, tagasi Eestis :)